Niisiis sõbrad, aeg oma Spotify kuulamisajalugu jagada. Vahepeal vist muutus see igavaks ja piinlikuks ja keegi ei tahtnud üldse jagada, aga mulle on alati meeldinud jagada nii enda oma, kui vaadata ka teiste omi. Ja nagu traditsiooniks on saanud, siis tuleb seda ka blogis jagada.
Traditsiooniliselt oli poeg see, kes küsis, et mis sul oli. Mul oli ilus ja viisakas. Minuteid oli kõvasti rohkem, kui aasta varem. Natuke imestan, sest ma ei tajunud, et oleks oluliselt rohkem kuulanud, aga küllap siis.
Nagu näete, siis maitse ei ole mul oluliselt arenenud, ikka sama pop mis igal aastal.
See, et mu kuulamisvanus on 26 ei üllata mind oluliselt. Naerma ajas see, et poegadel oli 46 ja 49 see vanus. Mis tähendab, et meil on peres kõik tasakaalus, üks on tiinekas ja teised on keskealised rokipeerud.
See, et mul oli nii palju erinevaid žanreid (242) ja lugusid üllatas mind küll. Mina ju tuntud autist, kellele meeldib üht ja sama lugu vändata. Aga sel aastal olin avastamishimulisem.
Mind üllatab ka see, et see aasta sattusid nii eesti kui ka venekeelset muusikat mu lemmikute hulka. Eestikeelsetest oligi ainult see üks Nublu lugu, aga venekeelseid oli omajagu.
Lana del Ray ei sattunudki minu nimekirja sel aastal, mis mind ka veidi üllatas, aga nagu näete, siis Taylor Swift ei ole kuhugi kadunud.
Podcaste olen sel aastal kuulanud lausa kaks korda rohkem kui möödunud aastal. See oli üsna ootuspärane. Trennis ma viimasel ajal kuulangi pigem pläkutamist, kui muusikat.
Aga uusi podcaste ma ei ole avastanud enda jaoks, ikka vanad ja armsad.
Jah, muusika toob mulle meelerahu küll, väga hästi tabatud.
Ja millised teie kokkuvõtted olid? Millega end üllatasite ja mis tuli lohutusena?
Kommentaarid
Postita kommentaar