Tahaks reisida ja puhata

Esmasündinu astus üks õhtu juurde ja küsis, et kas ma ei tahaks äkki nädalavahetusel kodust ära minna. Tal sõbrad tuleks külla ja no nagu veits imelik, kui mingi mammi seal aeleb. Ma olen nüüd siis sinnamaani jõudnud oma eluga. 

Asusin siis reisplaane tegema. Otsustasin seekord Pärnusse sõita. Avastan kodumaad või nii. 

Ei, tore oli. Hotell oli muidu kena, aga keegi oli toas enne suitsu teinud, kohe korralikult ja seda oli siis üritatud mingite aerosoolidega maskeerida. Toas sai õhu lõpuks normaalseks, aga vannituppa see hais jäi. Saan aru, et inimestel on vaja suitsu teha. Mõistan, et kui on sõltuvus, siis ongi raske. Aga kuidas sa nii tropp oled ja üldse ei hooli teistest inimestest, kes pärast sind tulevad, no sellest ma aru ei saa. 

Lisaks kostsid seinad liigagi hästi läbi. Kõik oli kuulda, mis kummalgi pool seina toimus. Ja koridoris. See oli esimest korda, et hotellis seinad nii hästi läbikostsid. Vahel on midagi olnud kuulda, aga pigem vähem. Nüüd oli küll selline tunne, nagu ruum oleks kardinaga pooleks jaotatud. Aga noh, kogemus. 

Pärnu ise oli täiesti inimtühi. Või see pole päris tõsi, sest millegipärast oli linn täis muukeelseid tegelasi. Sama oli muuseas Viljandis ka. Kuhu pärismaalsed kadunud on, tahaks teada? Sama tunne, nagu tavaliselt Tallinna Vanalinnas promeneerides. Emakeelt kuuledki pigem harva. 

Seda, kuhu kohalikud olid kadunud, sain ma pühapäeval teada, kui Soomaa Rahvuspargis loivasin. See oli tuugalt loodushuvilisi täis. Üks perekond käis mu ees. Seal pereema muudkui iga nuka peal selfitas ja ahistas oma meest ja poega. Mitu korda jõudsin neist mööda minna ja siis nad jälle kiiresti tormasid järgmise järvekese kaldale 568 pilti tegema. Ei no, kui see on oluline, siis andku minna. 

Jubedalt palju sisalikke oli. Ma kiljusin seal ikka korralikult. Ussifoobik, nagu ma olen. Ma tean küll, et sisalik ei ole uss, aga no mida tuleb siis oma sabaga sinna mind hirmutama?

Korralikud seiklused.

Mida ma tegelikult kirjutada tahtsin oli see. Kuigi väga mõnus on kodust eemale saada ja reisida, siis puhkus see pole. Jõudsin pühapäeval tagasi ja olin nii läbi omadega, nagu oleks rasket füüsilist tööd teinud. Kuidas inimesed reisidel puhkavad? Palun õpetage mulle, kuidas see käib? Mida ma valesti teen, et ma pärast nõndanimetatud puhkust olen läbi nagu Läti raha? Auto on mul mugav, millega reisida. Väikseid lapsi kaasas polnud, kes oleks ajusid saaginud autosõidu ajal. Muusika oli hea, vett jõin. Hotelli voodi oli pehme. Süüa sain. Magasin hästi. Natuke jalutasin, aga hulluks ei läinud. Miks ma siis koju jõudes laip olin?

Vaikselt pean juba plaani maikuuks, tahaks veel hotelle külastada ja arvustusi kirjutada, oleks teist ääretult meeldiv, kui te mulle puhkamise juhised selleks ajaks saadaksite, kui ma taas rooli istun.