Päris eestlane

Ventileerin. Mingit muud eesmärki pole. Lihtsalt silme eest lõi mustaks ja tulin ennast tühjaks kirjutama.

Võib-olla on see meie kultuuris täiesti tavaline asi. Arvestades ajalugu. Võimalik, et lihtsalt mina võtan seda ülidramaatiliselt ja reageerin üle. Sest... ma pole. Päris eestlane. Ma olen sisserändaja poja tütar. Poolenisti. Ja kui uskuda pealtvaatajaid, siis on mul ka venelase nägu, temperament ning aktsent. Nimest ja keeleoskusest me täna ei räägi. 


Palun teil, kes te mu blogi loete ja olete päris eestlased, öelge ausalt, kui tihti teilt küsitakse, kas te olete päris eestlased. On teilt üldse seda elu jooksul küsitud? Ma ei räägi praegu olukordadest, kus te olete välismaal turistina, tudengina või residendina ja küsitakse, et kust sa siis ka pärit oled. Ma pean silmas seda, kui te tutvute uue inimesega, kas töö juures, koolis või mõne seltskondliku tegevuse käigus. 

Ütleme, et teilt on küsitud. Kuidas te end tundsite? Olite meelitatud? Mõtlesite, et nii tore, et see inimene on minu päritolust huvitatud? 

Sest mina ärritun ja solvun. Ma tunnistan ausalt, mul ongi sellega probleem. Minu isiklikud kompleksid. Kuna ma ise ei tunne end ühestki otsast slaavitarina, siis ma ei soovi ka, et seda mulle külge kleebitaks. Aga kas selline küsimuse püstatus on mingis olukorras positiivne, või on ta sisult alati vähemalt veidi alandav? Ilmselt ma solvuks ka, kui keegi küsiks, kas ma olin sündides poiss.


Aga tulles tagasi päriseestluse juurde. 

Ma ei hakka isegi heietama teemal, mis on päris eestlane? Me teame kõik väga hästi, et oleme suurelt osalt prima nocta poolt solgitud, rüütlid, vabadusvõitlejad, mungad ja viikingid on meie vanaemadega jumalavallatusi korraldanud. Isegi kui mu ema oleks leidnud mõne Madise, kellega järglasi saada, siis poleks ma ikkagi tõupuhas eestlane, sest ka seal Soonlepas toimus igasuguseid seksirituaalne, millest mõeldagi ei taha. Aga vot seda ei heideta ette. Mis eriti kurioosne, millest vist olen ka varem kirjutanud, minu lapsed - vale-eestlase (ehk seesinase blogi autor) ja rootsi-soomlase järglased pole kunagi pidanud vastama küsimusele, kas nad on päris-eestlased. Kuidas saab ühe pooliku eestlase ja skandinaavlase kokku miksimisel saada päris-eestlased? Kuidas see töötab? Minu viga on selles, et mu isapoolsed vanaisa ja -ema oma pere siinmail lõid. Minu lapsed on aktsepteeritud, mina - mitte nii väga. 

Igatahes ma ühele nüüd hiljuti ütlesin, mida ma sellest küsimusest arvan. Et see pole okei. Mees väitis, et tal vahet pole. Aga kui vahet pole, siis milleks küsida? Ütles, et ta pole rassist. Ausalt, ma küll ei usu seda. Kostis, et tal pole midagi venelaste vastu. Vastasin, et mul on küll selle vastu, kui mind venelaseks kutsutakse. Sõnaga, ma reageerisin ühele õigele venelasele kohaselt temperamentselt ja ühemõtteliselt. Ma ei tea kuidas minu laste põlvkond reageerib ja kas neile on see kõik juba vana ning ununenud teema. Aga mina küll pole veel seal maal, kus ma tunneks, et slaavlased või ebaeestlased poleks meie ühiskonnas vähemalt teatud määral persona non grata. Ja küsimus, kas ma olen päris, tekitab minus allergilise reaktsiooni. Ei ole päris. Mängult olen eestlane. Teesklen. Olen Kremli spioon ja üritan eesti meestelt voodis kõik saladused kätte saada. Või mis toimub seal peas küsimuse esitamise hetkel?

Tänan tähelepanu eest, hakkas parem.

Kommentaarid

  1. Seilasime, teame, kuigi minu olukord on kogu aeg natuke teine - passiealisena valisin oma rahvuse erinevast rahvusest vanemate lapsena ise ja ma ei märkinud end eestlaseks. No ei tundnud ennast eestlasena, midagi oli kogu aeg nihkes. Nõukaaegses passis oli rahvus kirjas.
    Paar korda elus on seoses rahvusega maha pandud ikka päris julmad solvangud, hästi sihitud ja hoolikalt teravaks ihutud. Olin siis noor ja sain haiget.
    Nüüd on sügavalt ükskõik, sest mida Mari Manni kohta ütleb räägib palju rohkem Marist kui Mannist. Nende arvamus, kes nõuavad "päris-eestlust" ei ole mu jaoks niikuinii midagi väärt.

    VastaKustuta
  2. On küsitud ja on pakutud ka: juut, venelane, ungarlane.
    Olen lühikest kasvu, mul on pruunid silmad ja tumedad juuksed, nahk on nii hele, et peaaegu sinine. Olen armastanud naerda ja südamest reageerida ja seda mitte andeks saanud ning õppinud end vaos hoidma. Naeratan endiselt.
    Sugupuud on uuritud ikka väga kaugele ja mitte ühtegi nö võõrast piiska pole ka selles juures, mis Setumaale ulatub. Olengi selline tõupuhas tumedik :D Nimi on nö euroopapärane.
    See on see ajalugu. Põlvkond, kuhu meie kuulume (olen sinust üksjagu vanem) elab oma vanavanemate ja vanemate traumat. Midagi pole parata, see lihtsalt on nii. See on midagi niisugust nagu uusväliseestlastega, et praegu läinud inimesed ei leia sageli sõprugi, kuid nende seal sündinud lapsed on juba täisväärtuslikud kodanikud. Meil siin läheb rohkem põlvkondi vaja.
    Muidugi on sellised küsimused ebameeldivad, aga seda jälle ajaloo tõttu. Usun, et inimesed ei küsi sinu käest paha pärast, vaid slaavipärase nime ja sulapuhta eesti keele kombinatsioon tekitab imestust. Pigem on ju teadmine, et sellisel puhul inimene eesti keelt ei oska.
    Ahjaa, minu käest nüüd enam eriti rahvust ei küsita, aeg on edasi läinud. Maailm on lahti ja ka inimeste silmaring muutunud. Naljaks muutus tekkis ka siis, kui hakkasin prille kandma. Olid 1990ndad. See oli ikka tõeliselt veider, siis hakati soomlaseks pidama. Lühike, matsakas, prillidega, järelikult soomlane. Lisaks ajaloole stereotüübid ka.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui ma laseropil käisin, siis hakati minu intellektuaalsetes võimetes kahtlema. Ma olin tol ajal muidugi blond ka veel peale kauba, nii et õpikunäide rumalast blondiinist. Aga jah, eks naljakas on vaadata seda, kuidas mingid välised, inimesest sageli sõltumatud asjaolud, arvamust kujundavad. 😊

      Kustuta
  3. Hmm, ma ei ole küll see inimene, kes peaks vastama, sest ma ka ei ole PÄRIS eestlane... aga jah, see eestlaseks olemine on kuidagi selline komplitseeritud teema küll.

    Kusjuures, mind lapsena solvas hingepõhjani see, kui täiskasvanud inimesed (leidus mõni selline) hakkasid mu kallal õiendama, et ma ei oska soome keelt ja kuidas ikka nii saab. Isegi mu ingerlasest vanaisa ei osanud soome keelt, sest tema kodune keel oli vene keel, kuidas mina oleks pidanud oskama? Kuidagi automaatselt see -nen lõpuga perekonnanimi oleks pidanud mulle selle keeleoskuse andma? Nii et igatepidi on häda, ei ole piisavalt eestlane, ei ole piisavalt soomlane...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul oli noorena kogemus, kus tööle kandideerides pidasin värbajaga eesti keeles pika jutu maha ja ta vaatas lõpuks cv pealt mu nime, pöördus mu soovitaja poole ja küsis temalt, et kas see tüdruk eesti keelt üldse oskab. Vot see lõikas hinge küll. Ei teagi miks, sest küsimus oli ju täiesti tobe, aga ikkagi, tekkis teisejärgulise inimese tunne.

      Kustuta
  4. Oi, see teema kõnetab väga, kuna ma ise olen ka kaks "ebaeestlast" siia maailma juurde tootnud :D
    Kusjuures, mulle on mitmeid kordi mainitud, et mul on vene aktsent. See oli juba noorena, enne seda, kui ma vene noormehi vaatama hakkasin :D Pole aimugi, kust see "aktsent" tuli, esivanemad kõik eestlased, või kas tegelikult ka teda oli. Ilmselt nüüd küll on, kui üks kodustest keeltest vene keel ja kuulen seda igapäevaselt.
    Ma pakun, et sinu puhul jaa, see rahvuse küsimus/uudishimu võib inimestel puhtalt nime pärast tulla, nagu siin juba kommenteeriti ka...
    Nimeteema ongi täiega keeruline. Mina jätsin abielludes oma perekonnanime alles, sest kujutasin ette, et vene (või õigemini ukraina) nimega on kohe mulle ka "venelane" otsaette kleebitud ja Eestis võib paraku vene nimi ikka mõnikord miinuseks olla. Kahjuks. Kas või cv-sid saates vms. Mõneti kahetsen, et ei olnud piisavalt kangekaelne ja lastele said siiski need vene omad (mitte, et mul endal ka mingi tüüpiline eesti perekonnanimi oleks üldse, aga see selleks). Aga noh, enam polegi vahet, sest Hispaanias saavad lapsed peale kodakondsuse tegemist nagunii kaks perekonnanime, esimene isalt, teine emalt :) (ses mõttes vedu, et meil abikaasaga erinevad perekonnanimed on)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh Sulle kogemuse jagamise eest! Nii lahe, et see teema paljusid kõnetab. 😊

      Kustuta
  5. "eesti meestelt voodis kõik saladused kätte saada"

    Segaverelised olevat (kuuldavasti) paremad! :)

    VastaKustuta
  6. Ma võin immigrandi seisukohast kinnitada, et ikka küsitakse kust ma pärit olen, sest mu inglise keelel on mingi kummaline eksootiline aktsent. Samas pole ma kunagi end seetõttu halvasti tundnud, nagu miks peaks. Hea meelega seletan, et olen pärit sihukesest e-riigist, mille nimi E-Stonia. Neile, kes teavad kus Euroopa asub lisan selgituseks, et meist põhjas on Finland, idas Russia, lõunas Latvia ja läänes Sweden. Peale lühikest mõtlikku momenti välgatab arusaamine: ahaa IKEA. Järgmine kord ehk siis tutvustangi, IKEA'st idapool :P

    Väljanägemise põhjal tehakse üldiselt järeldused. Oma põhjamaise välimusega võisin rahulikult omal ajal üle Soome, Rootsi, Norra, Taani piiri minna ilma, et passi vastu oleks huvi tuntud. Samas tõmmum rahvas tõmmati ka sellistes poliitiliselt korrektsetes riikides tihtipeale kõrvale lisakontrolli. Üks "ehtne" rootslane ju ei näe välja nagu mustlane - nii lihtne see oligi.

    VastaKustuta

Postita kommentaar