Päris eestlane

Ventileerin. Mingit muud eesmärki pole. Lihtsalt silme eest lõi mustaks ja tulin ennast tühjaks kirjutama.

Võib-olla on see meie kultuuris täiesti tavaline asi. Arvestades ajalugu. Võimalik, et lihtsalt mina võtan seda ülidramaatiliselt ja reageerin üle. Sest... ma pole. Päris eestlane. Ma olen sisserändaja poja tütar. Poolenisti. Ja kui uskuda pealtvaatajaid, siis on mul ka venelase nägu, temperament ning aktsent. Nimest ja keeleoskusest me täna ei räägi. 

Palun teil, kes te mu blogi loete ja olete päris eestlased, öelge ausalt, kui tihti teilt küsitakse, kas te olete päris eestlased. On teilt üldse seda elu jooksul küsitud? Ma ei räägi praegu olukordadest, kus te olete välismaal turistina, tudengina või residendina ja küsitakse, et kust sa siis ka pärit oled. Ma pean silmas seda, kui te tutvute uue inimesega, kas töö juures, koolis või mõne seltskondliku tegevuse käigus. 

Ütleme, et teilt on küsitud. Kuidas te end tundsite? Olite meelitatud? Mõtlesite, et nii tore, et see inimene on minu päritolust huvitatud? 

Sest mina ärritun ja solvun. Ma tunnistan ausalt, mul ongi sellega probleem. Minu isiklikud kompleksid. Kuna ma ise ei tunne end ühestki otsast slaavitarina, siis ma ei soovi ka, et seda mulle külge kleebitaks. Aga kas selline küsimuse püstatus on mingis olukorras positiivne, või on ta sisult alati vähemalt veidi alandav? Ilmselt ma solvuks ka, kui keegi küsiks, kas ma olin sündides poiss.

Aga tulles tagasi päriseestluse juurde. 

Ma ei hakka isegi heietama teemal, mis on päris eestlane? Me teame kõik väga hästi, et oleme suurelt osalt prima nocta poolt solgitud, rüütlid, vabadusvõitlejad, mungad ja viikingid on meie vanaemadega jumalavallatusi korraldanud. Isegi kui mu ema oleks leidnud mõne Madise, kellega järglasi saada, siis poleks ma ikkagi tõupuhas eestlane, sest ka seal Soonlepas toimus igasuguseid seksirituaalne, millest mõeldagi ei taha. Aga vot seda ei heideta ette. Mis eriti kurioosne, millest vist olen ka varem kirjutanud, minu lapsed - vale-eestlase (ehk seesinase blogi autor) ja rootsi-soomlase järglased pole kunagi pidanud vastama küsimusele, kas nad on päris-eestlased. Kuidas saab ühe pooliku eestlase ja skandinaavlase kokku miksimisel saada päris-eestlased? Kuidas see töötab? Minu viga on selles, et mu isapoolsed vanaisa ja -ema oma pere siinmail lõid. Minu lapsed on aktsepteeritud, mina - mitte nii väga. 

Igatahes ma ühele nüüd hiljuti ütlesin, mida ma sellest küsimusest arvan. Et see pole okei. Mees väitis, et tal vahet pole. Aga kui vahet pole, siis milleks küsida? Ütles, et ta pole rassist. Ausalt, ma küll ei usu seda. Kostis, et tal pole midagi venelaste vastu. Vastasin, et mul on küll selle vastu, kui mind venelaseks kutsutakse. Sõnaga, ma reageerisin ühele õigele venelasele kohaselt temperamentselt ja ühemõtteliselt. Ma ei tea kuidas minu laste põlvkond reageerib ja kas neile on see kõik juba vana ning ununenud teema. Aga mina küll pole veel seal maal, kus ma tunneks, et slaavlased või ebaeestlased poleks meie ühiskonnas vähemalt teatud määral persona non grata. Ja küsimus, kas ma olen päris, tekitab minus allergilise reaktsiooni. Ei ole päris. Mängult olen eestlane. Teesklen. Olen Kremli spioon ja üritan eesti meestelt voodis kõik saladused kätte saada. Või mis toimub seal peas küsimuse esitamise hetkel?

Tänan tähelepanu eest, hakkas parem.