Mida otsid, seda leiad

Liiga palju olen kirjutanud sellest, kuidas ma otsin ja ei leia. Või kui leian, siis pole ikka rahul. Ja eks küsitud on ka, et keda otsid, keda loodad leida. Ja ma vist polegi päriselt üldse süvenenud, et mida ja keda või üldse milleks. 

Millest ma aru olen saanud, siis meest mul vaja pole. Mul pole vaja, et keegi mu tuuleklaasivedelikku täidaks, rehvirõhku kontrolliks, liiste paigaldaks, seina värviks, auke puuriks (pun intended). Ma olen nii kaua olnud üksi, et misiganes vajadusi mees majas peaks täitma on leidnud loomingulise lahenduse. Ikka leidub mõni lahke meesinimene, kes teeb mida vaja, kui ütleme keset ööd torud lahti tulevad ja neid on vaja ühendada. 

Tuge. See vist on peamine põhjus, miks kaaslast otsitakse. Et saaks oma koormat jagada. Minu elu on kujunenud nõnda, et sellist tuge ma olen pidanud ise endale pakkuma. Pole keegi mu kätt hoidnud ja pead silitanud. Või noh, kui keegi, siis õde. Ja sellist tuge oli mul rohkem vaja pärast lahutust kui lapsed väiksed olid. Oli raske, hambad ristis pidin hakkama saama. Ja sain. Nii raske, kui tol ajal oli, pole juba ammu olnud. Eks vahel on ikka selliseid päevi, kus tunnen, et tahaks ennast tühjaks rääkida ja kuulda, et ma olen ilgelt tubli ja küll kõik laheneb. Aga ma kinnitan seda endale. Äärmisel juhul jagan oma muret lastega. Puhkudeks, kus on olnud vaja töömeest või nõuandjat, olen õppinud osavalt googeldama.

Raha. Ma arvan, et paljud suhted püsivad just tänu sellele. Et ollakse üksteisest materiaalselt sõltuv. Ma ei kritiseeri kuidagi seda otsust. Olen ise ka olnud sellises suhtes ja see polnud üldse halb. Ma isegi ütleks, et mida kitsamalt mammonat oli, seda tugevam suhe. Aga nüüd... nüüd olen ma ise harjunud majandama. Ja minus tekib väike paanika atakk, kui ma kohtun mehega, kes on, noh, kooner. Kes veeretab veeringuid peos ja arvestab valjuhäälselt, et "okei, ma võin sulle lõuna välja teha, sest sa oled mind autoga terve nädal edasi-tagasi sõidutanud." Tead, sõbrake, pole vaja, ma saan oma lõuna endale ise välja teha ja sinu oma ka. Aga kui sa pead kusagil kuklas excel tabelit, et kui palju keegi kusagil kulutanud on ja kas ikka 50/50 siis sorry, aga sellist elu ma ei soovi. Mida ma siis soovin? Päris siiralt, ma soovin, et mees oleks rahaliselt kindlustatud ja ma ei peaks teda ülal pidama. Samuti ei soovi ma olla ülalpeetav. Ja kui me oleme koos siis on minu meelest normaalne see, et kes kutsus, see maksab. Vaikimisi. Loomulikult võtan ma selle rahakoti välja ja olen valmis ise tasuma, aga kui ma tunnen, et seda ära kasutatakse ja mul tekib tunne, et olen lapsega väljas, siis pikalt see suhe ei kesta. 

Seltsi. Jah, seltsi ma tahaks küll suhtest saada. Aga mõõdukalt. Mitte sellist, et mu kukil elatakse, et ma pean igast oma käigust ja ampsust aru andma. "Mis sa teed?" 5 minutit hiljem: "A mis sa nüüd teed?" 2 minutit hiljem: "On sul ikka kõik hästi? Sa oled täna kuidagi nii vaikne..." Hissand! Mida ma ikka teen, kohvi joon ja perekooli loen ning sinust kirjutan blogis, kuidas sa mulle ajudele käid. Päris siiralt, nii hirmus kui see ka ei kõla, ma olen mõelnud, et ma vist sobiks mõne mehe armukeseks. Tuleb, on pestud ja toidetud, tuleb kudrutab natuke, pakub seltsi, imetleb mind ja läheb koju ära. Ainult et mul tekib moraalne dilemma. Kunagi sai lubatud, et peresid mina ei lõhu. Ja noh, mis see armuke ikka teeb, kui lõhub peret ja olenemata sellest, et mees ise tuli ja mina kedagi taga ei aja, siis ikkagi ju röövin ma mõnelt teiselt naiselt midagi, mis õigusega kuulub talle. Just seda aega, imetlust, tähelepanu. Nii et jah, ei saa seda mida tahan. Olla mõne vallalise mehe "sõbranna", seda võiks, aga pole vist leidnud sellist, kellega nõnda klapiks. Meestele ei meeldi jagada... 

Elukaaslast. Riskides ennast korrata. Ma ei kujuta ette kuidas see hakkaks välja nägema. Kuhu ta mahub? Nii füüsiliselt kui ajaliselt. Natuke võiks, nii paar korda nädalas maks. Aga iga päev? Millal ma siis leian aega, et raamatuid lugeda? Oma lastega koos olla? Trenni teha? Oma mõtteid mõelda? Muidugi kõike seda saab ka mehe olemasolul teha, aga tundub natuke ebaõiglane tema vastu. Noh, et ta ootab, et me veedame aega koos, aga mulle on kõik muud asjad olulisemad, kui mehega ajaveetmine. Pole ju siis mõtet ju meest koju võtta, kui mul tema jaoks aega ega ruumi pole ei kapis ega südames. 

Sõprust. Vot seda tahan. Kedagi, kellega on lihtsalt mõnus koos olla. Kasvõi vaikides. Kasvõi nii, et üks vaatab oma igavat jalgpalli ja mina samal ajal pikutan diivanil, pea tema süles ja loeks oma igavat raamatut. Inimest, kellele ei pea selgitama, miks mind häirivad veepritsmed vannitoa peeglil. Meest, kes teab, et ma hommikuti enne kümmet pole kontaktivõimeline. Kes ei pöörita silmi kui ma korra nädalas soovin aknaid pesta või kord päevas tolmu imeda. Kes teeb minu heaks väikeseid asju, ma ei tea, ostab mulle mu lemmik veini või viib omal initsiatiivil prügi välja. Kes oleks puhas ja tubakavaba. Kes hooliks oma tervisest ja välimusest. See on minu jaoks kuvand ideaalsest suhtest. Et kaaslane on, kes ei taha mind muuta, ei naeruväärista mulle olulisi asju. Ja kõige selle juures peaksid olema ka liblikad ning hea klapp sängis. 

Ja võibolla on seda liiga palju palutud. Ehk. Aga ma ei näe mitte ühtegi põhjust, et ma peaks seda latti alla laskma. Sest nagu öeldud, ma ei vaja meest. Ma saan ilma suurepäraselt hakkama. Aga ma tahan meest. Just sellist eelkirjeldatud. Ja kui sellist ei saa, siis polegi vaja. Üldse. Ja põhjus miks ma otsin, mis on iseenesest kuidagi vale sõna, aga las ta olla, on see, et ma usun, et selline eksemplar on kusagil olemas. 

Ma olen seda võrdlust korra varem ka kasutanud ja kuigi see ehk tundub nõme, siis ma kasutan siiski. Minu jaoks oli autoost täpselt samasugune asi. Et mul polnud tegelikult autot vaja. Ma sain hakkama. Kasutasin ühistransporti ja vajadusel rentisin. Sest ma arvasin alati, et seda oma ihaldusväärset Volvot ma endale lubada ei saa. Kuni ühel hetkel, ma ei tea, oli tähtede seis soodne ja ma sain. Ja ma olen kohutavalt õnnelik oma auto üle, ei kujuta oma elu temata ette. Sest ma sain just selle, mida ma tahtsin. No vot, ja mehega on sama lugu. Ma ootan seda õiget, keda ma tahan ja ma olen valmis nii kaua kasutama rendimeest ja ühistransporti. Ha-ha, no saate aru küll.