"Nõmmeliivatee"

"Muistoruoho"

Sirpa Kähkönen

Tõlkinud Piret Saluri

Värsid tõlkinud Leelo Tungal

Toimetaja Ülle Kiivet

Kirjastus Koolibri, 2021

301 lk

"Argielu pinna all lainetavad rääkimata lood ja mahavaikitud tunded. Uudised sõjast seal kaugel äratavad üles kolmekümne aasta taguse aja rängad mälestused ega lase oma eluga enam vanamoodi edasi minna. Maailm on muutunud." 

- tutvustus raamatu tagakaanelt.

Kui ma peaks ühe lausega sisu kokku võtma, siis see raamat on sisekaemus introverdi mõttemustritesse. Huvitav, et soomlasi peetakse ikka tuimadeks tükkideks, aga asi on lihtsalt selles, et oma emotsioone ei näidata välja, neid elatakse sisse. Ja noh, ei tundu, et see neid väga õnnelikuks teeks. 

Minu laste isapoolne vanaema ja vanaisa on otsapidi Karjalast pärit. Ja ma ütleks, et emotsiooni on seal peres küll ja veel. Hääled tõusid ja pisarad voolasid vabalt. Nii palju tundeid ei näinud mina oma slaavitarist vanaema poolt kunagi. (Ma tean, ma tean, ei saa seda kärna kratsimata jätta!) Ja "Nõmmeliivatee" meenutas väga palju ämma, tema lugusid, tema sõprussuhteid sõbrannadega. Vanas eas, pärast lesestumist, ta juba rääkis. Rääkis oma abielust eksmehe isaga, rääkis armastusest looduse vastu, rääkis alandusest, mida koges mehe poolt, kui ta rasedana teise naise pärast, perekonna sõber veel pealegi, maha jäeti, rääkis sellest, kuidas üksi jäädes ta oma pere talle tuge ega toetust ei pakkunud, vaid eemale tõmbus ning ainsat lohutust ja julgustust pakkus hoopis äi ja tema naine. Rääkis kuidas ta uuesti mehele läks ja seda kuidas uus mees teda kohtles, seda nägin ma juba ise, sellest polnud enam rääkida vaja. Ja ikkagi leinata seda meest, kui ta lõpuks Toonela teed läks. Mina oma must-valges maailmas sellest aru ei saa. Täna veel mitte, ehk tulevikus. Seda, kuidas siiralt leinata inimest, kes su elu põrguks tegi. Või siis seda, et lahkunutest halba ei tohi rääkida. Ma alles noor, lapsed teatasid, et ma ju veel elan vähemalt 40 aastat, on ruumi õppida uusi asju ja tundmusi. Aga jah, tundeid on meie põhjanaabritel küll. Lükka pits prändit* ette ja küll need keelepaelad ka avanevad. 

Raamatut lugesin päris kaua. No kaks nädalat vist. Ühest küljest olin ma muuga veidi hõivatud, aga teisalt, ega ma väga ei rutanud ka. Raamat on tihkelt täis mõtteid, mida ei taha kiirustades endast läbi või mööda lasta. 

Mina isiklikult tänan Maed suurepärase raamatusoovituse eest, nagu ikka! Sa kohe loed mind nagu avatud raamatut! 😘

*Tõlge on teosel ülihea. Just sellised väiksed, justkui tõlkevead, on kenasti välja toodud ja lisavad juurde soojust ja maalähedust. 6+ ütleks!