Oota, kuidas see blogimine nüüd käiski?

Kolmapäevast olen ma tagasi oma "päris" tööl. Nii tore oli hommikul kuulda, kuidas mehed mu järgi hirmsasti igatsenud on. Klientidest ei hakka ma rääkimagi. Üks päev oli lõunaks 13 vastamata kõne. Rääkige mulle veel sellest, et asendamatuid pole. Tööd oli ka kolme nädalaga kogunenud nii palju, et lõunasöögiks oli mul 100 gr Kalevi šokolaadi, seda Vana Tallinna oma. Igatahes, tööl. Mõtted on pilla-palla, andke mulle päev või paar aega, saan ka uuesti blogilainele korralikult. 

Seni harjutan.

Ma olen siin jälle vanuse peale mõelnud kõvasti. Juhtus nimelt selline asi, et kui ma 40 sain, siis üleöö lisandus mu kehakaalule 2 kilo. Põmm! Lihtsalt ei kuskilt ja no ei saa enam lahti. Ma pole sellest väga suurt teemat teinud enda jaoks, sest see pole mingi probleem, on ju. Aga samas... Kas see on nüüd seotud vanusega või oleks ta nagunii tulnud? Sest mul on varem ka õhust paar kilo juurde tulnud, aga see läheb tavaliselt sama kiiresti kui tuli. Kuna need kaks tulid ajal, kui olin kodus haiguslehel, arvasin esialgu, et sellest. Pärast oli mul op ja pärast oli keha jupp aega veider - õhuline ja punnis, siis oli lisakaal mu kõige väiksem mure. Aga no nüüd on sellest kõigest juba kolm kuud möödas ja ma olen kenasti trenni teinud, vaadanud üle, mida suhu topin, aga kilod on mu küljes nagu pikkade juhtmetega armuke, kes aru ei saa, et ma tema asemel ühe teisega semmida tahan. Ja mis kõige kurvem, kui oma nutikaalu uskuda, siis need kilod on puhas pekk, sest minu rasvaprotsent on tõusnud 28ni. 

Ja teisest küljest mõtlen ma, et teate, ma olen ikkagi juba 40, on ju. Asja ma tõmblen? Kellele läheb korda, kuidas mu pekid on jaotunud? Pole mul mingit valu iga hinna eest maksimaalselt roogitav olla. Minu "parim enne" on juba ammu möödas. No kümme aastat kindlasti. Kui teie leiate külmikust 10 aastat vana singiviilu, huvitab teid see, et palju tal rasvaprotsent on või? Ah?

Vanusega seoses olen hakanud rohkem mõtlema ka sellele, et mis kõlbab minu eas daamile. Käitumise osas. Rõivastuses. Kunagi olid väga karmid reeglid. Noh, et pikk pats ei kõlvanud, lühikesed seelikud, plastmassist ehted. Aga kas tänasel päeval on asi leebem? Noh, et kui välja kannad, siis anna minna. Või? Plastmassist ehteid pole ma kunagi kandnud, isegi teismelisena vist mitte. See pole teemaks. Juukseid küll kasvatan. Kui ma neid lahti kannaks, siis poleks vast hullu, aga mul on nad enamasti kõrges hobusesabas. No ja olen mõelnud, et kas see ikka sobib? 

Käituda ma ka ei oska. Ikka sõidan ringi, autoaknad alla keritud ja tümakas põhjas, sest kõik peavad ju minu hirmsast muusikavalikust osa saama, ei saa ma üksi kannatada! 

Kõige hullem on aga asi lühikeste seelikutega. Ma nimelt olen viimasel ajal hakanud uskuma jutte, et mul on ilusad jalad. Noorena ma katsin neid, sest mulle tundusid jubedalt jämedad ja pekised. Kuna mul tollest ajast pilte pole, siis praegu ei teagi, kas mul oli tol ajal õigus. Seelikupikkus on viimase 6 aastaga aina kahanenud. Ja ma mõtlen, et kas see on kohatu? Et kas ma peaks ikkagi arvestama oma vanusega? Ühest küljest võiks mõelda, et "oluline on ennast hästi tunda", teisest küljest me kõik oleme kõrvalt näinud inimesi, kes ennast hästi tunnevad ja kõiki teisi ebamugavalt tundma panevad. Või oleme ise oma nooruse moeröögatuste peale silmi pööritanud ja mõelnud, et jumal tänatud, et ma sellest faasist välja kasvasin. Kas mul on ka faas praegu nende jalgadega ja kümne aasta pärast mõtlen, et appi kui piinlik, kuidas ma aru ei saanud, et nii ei kõlba? Sest minu meelest on hüüdlause "40 on uus 20!" sama tõsiselt võetav kui "oluline on sisemine ilu". Mõlemad on öeldud enda lohutuseks, kui midagi muud enam öelda ei ole. 

Sisemisest ilust tahtsin veel. Hiljuti öeldi mulle, et naistele ju ei lähe korda, kuidas mees välja näeb, peaasi, et tal on hea iseloom ja huumorimeel. Kust selline müüt veel pärit on? Naised on pimedad või? Muidugi näebki tänavapildis rohkem inetuid mehi, kellel on käekõrval supermodell, kui ütleme vastupidi. Aga see ei tähenda ju seda, et naisel on ükskõik kuidas mees välja näeb. Isiklikult mina olen väga visuaalne inimene ja kuigi ma ise pole mingi Miss Estonia, siis ei näe ma ennast mõne Quasimodo partnerina. Aga kui tal on kuldne iseloom? No olgu, see ei tähenda, et ma pean seda lõusta enne hommikukohvi joomist manustama. 

Ilu on muidugi üldse väga suhteline asi. Ma näiteks hiljuti vaatasin mingit filmi, kus Robert Deniro mängis ja ta võis seal olla nii 40-50 aastane. Vaatasin, et täitsa sümpaatne mees. Varem pole ta mulle eriti meeldinud. Näitlejana võib hea olla, aga mehena lihtsalt ei kõnetanud. Seega, maitse võib ka aastatega muutuda. Kunagi noorena näiteks olin ma Bruce Willisest vaimustuses. Überseksikas mees oli mu arust. Mitte, et ma praegu arvaks, et ta inetu on, aga noh, keskmine. Robert Redford meeldis ka meeletult... Teisi kenasid ei meenu. Need tüüpilised ilusad poisid nagu Pitt, Clooney ja Grant ei ole mulle kunagi erilist muljet avaldanud. DiCaprio hakkas ka alles küpses eas meeldima. Igatahes, ilus ei pea tingimata olema, aga meeldiv, et silm puhkaks. 

Lilledest tahtsin ka kirjutada. Õieti meestest, kelle jaoks on mingi põhimõtte küsimus, et nemad naisele lilli ei vii. Mis värk sellega on? Mis krdi trauma on meestel lilledega? Üks ütles, et tema ei vii, sest muidu see pole eriline ja muutub tavaliseks ning ei hinnata seda. Eem.. No kui sa kord aastas viid, siis on jah ebatavaline ja sellest tehakse sündmus, postitatakse instasse, et vaadake kõik musu tõi heina. Ma arvan, et sellistele meestele tuleb siis ka süüa väga harva teha, sest noh, muidu nad ei hinda ju. Üldse ei imesta, et nii palju vallalisi mehi on. No ei osata naistega läbi käia. 

Jooksmas olen mõned korrad käinud. Ikka selle eelmainitud rasvaprotsendi pärast. Täitsa tore on olnud. 10 kilomeetrit jooksen alla tunni ära, no mingi 53 minutiga või nii. Kuna see mul nii lõdva randmega tuleb, siis mängin mõttega see poolmaraton ette võtta. Natuke harjutada ja peaks ju tehtav olema. 

Mõned raamatud jõudsin ka puhkuse ajal läbi lugeda. Neil Gaimani "Ja tee lõpus on ookean" oli üsna kummaline raamat. Fantaasiarikas. Üldiselt mulle sellised peale ei lähe, mulle meeldib asjadest aru saada, aga see oli kuidagi toredasti kirjutatud ja piisavalt lühike, et vahelduseks täitsa norm. 

Siis oli Kristina Ehini "Janu on kõikidel üks". Luule pole ka minu teema, kuigi näiteks Andra Teedest olen vaimustuses. Ilmselt oli Ehini koguga see nõks, et ma ikkagi pole päris eestlane ja veidi nagu riivas see ehtne ja puhas eestlaslus. Minu probleem. 

Ühe krimka lugesin ka läbi. "Mõtle mõnele numbrile" John Verdonilt. Mulle täitsa meeldis, lõpuni vedas välja ja oli põnev. Pärast lugemist avastasin, et selle oli Ersen välja andnud, mis oli veel omakorda üllatus, sest Erseni raamatud ei tõmba mind pea kunagi käima ja ma teadlikult väldin nende trükiseid. Seega, meeldiv üllatus.

"Kiri minu nooremale minale" meeldis mulle ka väga. Ülipositiivne ja elujaatav. Veidi ehk riivas see, et üsna mitmed autorid olid tugevasti usuga seotud, pastorid lausa. Aga see jälle vaid minu isiklik kiiks. Ilmselt minu must südametunnistus hüljatud usu tõttu kriibib. 

"Portnoi tõbi" veereb ka ikka edasi. See on selline... omapärane. Nilbe ja rõve. Ei no liialdamata. Kuid teismeliste poiste emana ääretult silmiavav. Iseasi muidugi, kas mul tingimata oli vaja neid silmi nii väga punni ajada, oleks öösiti paremini maganud. 

Paar korda olen kohvikus käinud. Ikkagi koroona-aasta edukalt seljatatud. Või midagi. Ma siiralt loodan, et mul lihtsalt vedas halvasti ja ei sattunud eriti head kohad, aga kas tänapäeval ongi nüüd normaalne, et teenindaja toob pudelivett lauda ja jätab selle niisama lauale? Varem ikka keerati kork pealt ja valati klaasi. Ja kui kooki ning kohvi toodi, siis oli ka salvrätikuke kaasas. Ma tean, ma tean, norin pisiasjade kallal. 

Esialgu on kõik. Vaatame esmaspäeval edasi.