Kunagi kirjutasin ma siin arvamuse Netflixi saatest "Love is Blind". Nüüd saatis Netflix mulle teate, et kui ma tahan teada, kuidas osalejatel läheb, siis on mul võimalus seda vaadata. No miks ma siis ei taha? See osa, kus paarikesed kohtuvad ja tutvuvad on kena küll, aga tegelikult ju huvitab see, et kas see asi neil ka argipäeva välja veab.
Igatahes, vaatasin need paar-kolm osa ära ja mõtlesin, et kui erinevad on küll suhtedünaamikad. See paar, kes mulle kohe algusest hästi sümpaatne tundus, oli jätkuvalt koos ja ikka veel harmoonias. Lühidalt võiks seda iseloomustada sellega, et mees kandis oma naist kätel ja oli väga-väga armunud. Naine lahkelt lasi end ümmardada.
Teine paarike, kes ka koos oli, mulle juba saates väga ei meeldinud. Mees oli selline, kellel oli mitu rauda tules ja jäi mulje, et vahet pole kes, peaasi, et keegi. Nende vahel oli kirge küll, aga ma pole kindel kas päris armastust. Mis mind eriliselt riivas, oli see, et kui naine ütles mehele, kellega too võib ja ei tohi suhelda, siis mees tuimalt nii tegigi. Ütleski otse välja, et mu naine keelab mul sinuga suhelda. Ja ma püüdsin analüüsida, et miks see mind häiris. No esiteks on muidugi see nüanss, et kuidas sa keelad täiskasvanud inimest, see pole okei. Samas aga meenuvad olukorrad oma kooselust, kus ma küll ei keelanud vist otseselt, aga väljendasin täiesti üheselt mõistetavalt, et ma soovin, et teatud inimesega ei suheldaks. Ja kui mulle seepeale näkku naerdi, siis polnud see väga mõnus. Sest kas ei peaks abikaasad tegema kõik endast oleneva, et teine oleks õnnelik? Ja kui mingi käitumine või suhtlus kaasat häirib, kas siis ei peaks püüdma oma partnerile vastu tulla? Muidugi on see libe tee, ma saan ise aru ka. Ütleme, et minu uus kavaler teatab, et ta ei soovi, et ma oma ekskallimaga suhtlen, siis sellest ma saan aru, aga kui ta ütleb, et minu sõbranna/sugulane/poeg talle ajudele käib, siis on see ju hoopis teine teema. Kokkuvõtvalt, minu meelest pole päris õige selliseid ultimaatumeid seada. Samas, teine pool peaks ise tajuma ja võimalusel minimeerima läbikäimist inimestega, kes kaaslase rahutuks muudavad. Ma soovin siin kindlasti rõhutada seda, et räägin praegu ideaalsetest tingimustest, mitte lähisuhte vägivalla alla liigituvatest stsenaariumitest.
Kolmas paarike oli seal ka põhimõtteliselt, kes küll abielus polnud ja koos ei elanud, aga olid justkui koos. No nemad jätsid juba saates kummalise mulje. Oli näha, et naine oli ilmselgelt suhtest rohkem huvitatud kui mees ja samas ei osanud ta üldse normaalne olla. Ütles mehele igasuguseid inetusi ja kiskus pidevalt draamat üles. Aga ega see mees ka päris okei polnud. Samas, ma justkui saan temast aru. Ma ei sooviks olla koos inimesega, kes on nii tuline pidevalt, ühest äärmusest teise, kes on kirglik, aga ei oska olla taktitundeline ja õrn. Asi oli jõudnud selleni, et mehel oli tekkinud "sõbranna". Väidetavalt platooniline. Ja siis kokkusaamisüritusele, mis oli ühtlasi kahe eelpool nimetatud paari pulmaaastapäev, kutsus mees oma sõbranna. Kogu õhtu jalutas mees ringi sõbrannaga, tutvustas teda ülejäänud seltskonnale ja vältis naist, kellega ta peaks nagu suhtes olema. Mingil hetkel need daamid ka kohtusid ja siis see kirglik neiu saatis sõbranna sinna, kuhu päike ei paista ja kuulutas, et võtku oma karvased käpad tema mehe küljest ära ning ärgu lootkugi, et ta rahulikult kõrvalt vaatab, kuidas keegi teine tema mehe endale saab. Ja nagu, minu meelest olid nad kõik veidi napakad. Ainsana jättis adekvaatse mulje see sõbranna. Mees oli mölakas, et sõbranna peole kutsus, sest sellise käiguga andis ta sõnadetagi mõista, et ta ei soovi enam olla suhtes selle tüdrukuga, kellega saates paariks sai. Ja see oleks okei olnud, kui ta oleks hoiatanud oma pruuti, et nüüd on nii. Hullemaks tegi ta asja sellega, et oma esimest kaaslast terve õhtu vältis. Palju parem oleks olnud, kui ta oleks kohe alguses läinud tema juurde ja neiusid omavahel tutvustanud. (Kuigi siinkohal ma annan endale aru, et tegemist võis olla ka osavalt kokkumonteeritud lõikudega, et kinnitada kuvandit mölakast mehest ja tegelikult ta alustaski õhtut sellega, et tüdrukuid tutvustas.) Ajuvaba oli minu jaoks ka pruudi reaktsioon. Kui mina oleks olnud selle tüdruku kingades, oleksin lihtsalt minema läinud. Ja isegi kui oleks jäänud, austusest poeperenaise ja peremehe vastu, sest tegemist oli ikkagi nende peoga, siis poleks ma mitte mingil juhul hakanud kraaksuma, et minu mees, hoia küünised eemal. Sest nagu, ma ei taha meest, kes käitub nii ja näitab välja, et ta minuga koos olla ei taha. Ma tahan meest, kes on minu üle uhke, kes tahab ennast näidata minu kõrval, kes jalutab koos minuga peol ja tutvustab mind oma sõpradele.
See olukord meenutas mulle mu abielu viimaseid päevi. Viimast korda, kus me perena koos väljas käisime. Mees oli juba tutvunud oma armukesega ja kuigi asjad polnud veel päriselt hulluks läinud, siis käitus mees nii, et otsus oli tal tehtud. Me läksime koos sööma ja kohe kui mees oli oma eine lõpetanud, hüppas kohvikust välja, jättes mind enda ja laste järel kasima. Edasi läksime poodi, kus ta kõndis meist mitme meetri kaugusel ja kuigi ta kassas kaupade eest maksis, siis käis see kõik nii, nagu tal oleks piinlik, et on koos meiega. Ka koduteel kõndis ta meist mitu meetrit eespool, kaks kätt taskus ja meie siis poistega nagu mingid vaesed sugulased lonkisime kilekottidega tema sabas. Nii et jah, oleksin pidanud temaga laste pärast kokku jääma? Vabandust, kui ma jätan ülbe mulje, aga minu eneseuhkus on ka siiski midagi väärt. Seepärast ei saa ma ka aru naistest, kes lasevad ennast metoodiliselt ja pika aja vältel alandada. Sellised mehed ei hakka kunagi hindama teie lömitamist. Alles siis, kui nad on teist ilma jäänud, siis nad saavad aru. Aga ärge jumala pärast nende juurde tagasi minge, sest siis kõik see kordub ja palju-palju hullemal tasandil. Sest ka minu mees ütles mulle pärast abielurikkumist, et ta on nõus minuga koos edasi elama, kui mina ennast parandan ja teda rohkem väärtustama hakkan. Mul hakkab füüsiliselt halb, kui ma mõtlen sellele, millist elu ma praegu elaksin, kui oleks lasknud end emotsioonidest ja veenmistest mõjutada.
Neljas situatsioon oli seal veel. Naine, kes oli enda meelest suhtes, aga mees, kes samal ajal mitmel rindel sebis. Mees ise saatesse ei tulnud, aga temast räägiti küll. Ja tekkis sisuliselt kaks leeri. Esimene, kes ütlesid, et kuidas nii saab, et oled mitmega koos, nii pole aus ja ilus. Teine, kes küsis selle naise käest: "Aga kas ta ütles, et te olete suhtes? Või sa ise eeldasid seda ja nüüd oled solvunud oma purunenud lootuste peale?" Ja ma saan mõlemast poolest aru. Sest ma olen ka olnud see, kes on eeldanud, et on eksklusiivses suhtes ja solvunud, kui selgus, et see oli nii vaid minu enda peakeses. Seetõttu olen ma nüüd väga ettevaatlik. Ja vist natuke katki. Ma ei eelda enam midagi. Kalgilt väljendades olen ma vaba naine nii kaua kui mul pole kehtivat abielutunnistust. Ma pole suhtes, ma pole seotud, mul pole partnerit ega elukaaslast. Ma olen vaba ja vallaline. Ja mees kellega ma koos olen on täpselt sama vaba ja vallaline ning tal on voli teha mida tahab, kellega tahab ja mina kas lepin sellega või mitte. Ja kui enam ei lepi, siis mõtleme edasi. Muidugi võiks maha istuda ja rääkida, et mis meil nüüd siis on või siis see meeste poolt kõige kardetum küsimus: "Mis meist saab, Jüri?" Miks ma seda ei tee? Sest minu meelest on see mõttetu. Kui mul on praegu selle inimesega hea ja temal minuga, siis on kõik hästi. Seda, mis juhtub homme või kahe aasta pärast, seda ei tea ei tema ega mina. Kui mees arvab, et ma olen tema jaoks sellevõrra eriline, et ta ei taha mind teistega jagada, siis ta võtab midagi ette. Kui mina ei suuda elada teadmisega, et minu Jüri käib vahepeal ka Mari ja Mallega kinos ja kohvikus, siis on mul ilmselt mõistlik sellest Jürist ülepea loobuda. Sest mul on põhimõte - kui mees on valiku vahel, et millist naist ta tahab, siis parem võtku see teine. Ma ei taha olla valik, ma tahan olla prioriteet. Üdini isekas ja kade nagu ma olen.
Siia lõppu ma pistaks tsitaadi "Võr(g)utamine" raamatust. "Sest kui üks täiskasvanud mees armastab ühte naist tõeliselt, siis meie vabas maailmas ta tuleb ja väljendab seda ja veedab oma elu selle naisega. ja kui ta seda mitme aasta jooksul ei tee, siis ta kas 1) ei taha; 2) on oma asjadega liiga puntras. Kummalgi juhul pole naisel selle mehega midagi peale hakata."
Kommentaarid
Postita kommentaar