Arvamust ka enam avaldada ei tohi

Päris pikalt olen tundnud, et tahaks kirjutada arvamuse avaldamise teemal. Mõned kuud tagasi käis mitmest blogist läbi, et autor oli seal mingi asja kohta lihtsalt oma ausat arvamust avaldanud ja siis mõned olid pahandanud, mille peale arvamusliider õlgu kehitas, et ega ta ju midagi isiklikku või paha pärast, lihtsalt see tema arvamus ja ärge nüüd siis solvuge, olge üle.

Sõnavabadust on meil praegu rohkem kui kunagi varem. Või olgu, ehk kümme-viisteist aastat tagasi oli seda rohkem. Nüüd on vähemusi rohkem ja lumehelbekesi, kes solvuvad iga asja peale, ka selle peale, kui nende meelest solvati kedagi teist, kuigi see solvatav end solvatuna ei tundnudki, aga lumehelbekesed solvuvad hea meelega ja ennastohverdavalt ka nende eest. Sest see on moes. Seetõttu tundubki turvalisem oma arvamust mitte avaldada. Või vähemalt mitte sotsiaalmeedias, kus seda saab paljundada ja jagada ja kuhu see jääb aegade lõpuni alles nii, et lapselapselapsed peavad tulevikus vaarema arvamuse tagajärgede tõttu pahameelt kannatama.

Mõtleb enne kui postitab

Arvamused on kõigil. Enamasti täiesti subjektiivsed ja põhjendamatud. Meile tundus nii ja sellest kujunes meie arvamus. Ja no loomulikult on see ainuõige, sest see on ju aus.

Appi palju ma elus kahetsenud olen oma arvamuste avalikustamist! Isegi kui ma leian poolehoidjaid, on alati neid, keda see pahandab. Ma võin oma arvamuse ära põhjendada, et millest see on tekkinud ja tunnistada, et mul ilmselt pole kõiki fakte ja ma siin lihtsalt räägin oma lugu, ma ei väida, et mul on tõe monopol, aga see kõik on tühjad sõnad. Arvamus on avaldatud, vastuta selle eest.

Antud blogi(ja)skandaali taustal on arvamuse avaldamisega täiesti hulluks mindud. Kõik arvamused on olnud õiged, aga mulle näib, et viis kuidas seda tehakse on kiuslik. Ja ma saan aru, kuidas see on tekkinud. Isik, kes oli varem armas ja nunnu, hakkas ühel hetkel käituma küsitavalt. Esialgu püüdsid nii fännid kui sõbrad teda leebete meetoditega maa peale tagasi kutsuda, aga ta ei allunud sellele ja lasi edasi, saades hoogu juurde. Kõrvalt vaadates, inimest absoluutselt mitte tundes ja tema tegemistel silma mitte peal hoides, näib mulle, et ta on natuke katki. Jah, lähedased püüdsid teda toetada ja aidata, aga no kui ta ei saa aru, siis sunniviisil ju ka ei saa. Katkised inimesed kipuvad enda külge tõmbama inimesi, kes on teistpidi katki. Ja katki näib olevat nii suunamudija partner ning ka jälgijaskond. Sarnane otsib sarnast, eks ole. Jälgijaskond paistab koosnevat kahest osapoolest, need kes mäletavad aega, kui neiu oli veel terve ja tore ning loodavad, et ta uuesti korda saab, ja siis need, kes nagu raisakotkad langenud suunamudija korjuse kohal lahtist haava nokivad ja tiibadega laiutavad.

Sotsiaalmeedia ei ole nõrkadele. Seda ma võin omast käest kinnitada. See tekitab sõltuvust ja muudab haavatavaks. Ilmselt oleks kõige õigem korraks tagasi astuda, ennast kokku lappida, leida uus hingamine ja siis tervemana tagasi tulla. Aga kui sa oled sõltuvuses, siis sa ei saa. Sul on vaja seda tagasisidet ja heakskiitu, mida sotsiaalmeedia pakub. Jah, koos heakskiiduga tuleb ka hukkamõist ja see teeb haiget, aga lootus saada virtuaalset pai on nii suur, et vilistatakse "pahade" peale. Blokk peale ja edasi. Nagu ma ütlesin, siis katkine inimene ei adu seda, et tal on arenguks vaja ka kriitikat arvesse võtta. Tal puudub reaalsustaju. Igasugune aus tähelepanek on tema jaoks kius. Ja mida rohkem ta reageerib kriitikale, nagu kiusule, seda rohkem kiusu see sünnitab. Ja siin ei olegi kõrvalseisjail midagi teha. Arvamuse avaldamine ei aita mitte kedagi.

Elu on näidanud, et kõik sellised olukorrad lahenevad varem või hiljem justkui iseenesest. Tulevad uued skandaalid, unustatakse nii tantsuvideod kui puljongikuubikud ja elu läheb edasi. Üks vale samm ei tähenda, et inimene on halb. Ja nagu lastega, siis kõigi inimestega kehtib põhimõte, et mida jonnakamalt ja võimatumalt laps käitub, seda rohkem aktsepteerimist ja armastust ta sel hetkel vajab. Arvamuse avaldamine, et küll on paha ja sõnakuulmatu laps, ei muuda kedagi paremaks lapseks. Oma vitsad on ta juba kätte saanud, prooviks nüüd natuke präänikuga.