Empaatiast

Pean ennast empaatiliseks inimeseks. Ütlen seda, andes endale täielikult aru, et absoluutselt viimane kui üks sotsiopaat ütleb seda enda kohta. Aga mul pole keeruline ennast mõelda teise inimese olukorda, isegi siis, kui ma ise pole seal kunagi olnud. Näiteks ma olen siin viimasel ajal mõelnud, et jube, kui palju mul postitusi on jälle kogunenud ja et mul on esmaspäeva lõunaks juba terve nädala postitused ajastatud, piltide, linkide ja muuga; ja et kas lugejatel juba ajudele ei käi, et ma jälle? Samas, see vist ei ole reeglina probleem, no kui uskuda lugemise statistikat ja neid kirjakesi, mis aegajalt mu postkasti potsatavad, kus hoopis vaikuse üle pahameelt väljendatakse. Ja ise ju ka tahan oma lemmikutelt saada päevas vähemalt 6 postitust. See on nagu mingi sõltuvus või narkots, et mida rohkem tuleb, seda rohkem tahaks saada. Ja võtangi ennast kokku, pühin tolmu klaviatuurilt ja annan tuld. Sest ma panen ennast lugeja kingadesse, kes vahelduseks perekoolile ja ERR uudistele tahab oma igapäevast "Vapra ja iluta" seebikat, kus draamad on kunstlikult tekitatud ja aastaid jõhverdatakse ühe ja sama teema kallal (kusjuures, ma adun, et see kõlab võltsilt tagasihoidlikult, stiilis "ma teen ennast maha, et te - armsad lugejad - saaksite mulle kõik kiita, kui ilus, tark ja osav ma olen", sest tegelikult olen ma oma blogi üle mõõdukalt uhke. Nagu ma inimestele ikka ütlen, siis blogi on mu viies beebi, harju parem heaga ära, et ma temast iga päev räägin.).  

Vahel mulle tundub, et seda empaatiat ja mõistmist, kuidas teisel on raske, kasutatakse ära. Kasutavad ära ühed ja samad inimesed. Kellel on alati halb, sada häda ja põhjust, miks neil üks või teine asi tegemata jääb ja miks nad oma erilise halva õnne tõttu vajaksid eritingimusi ja lähenemist. Ja siis saab mu empaatia otsa. Sest mulle tundub, et seda kuritarvitatakse. 

Tellisime koostööpartnerilt teenust. Oleme seda varemgi tellinud ja saanud. Seekord tuli pakkumine veidi krõbedam, kui eelmistel kordadel. Küsisime, et ehk saaks ikka sama hinnaga, mis varem, ikkagi pikaajaline klient ja nii. Saime nädal aega hiljem vastuse, et inimene, kes sellega tegeleb on puhkusel, tuleb nädala pärast ja siis selgub, kas saavad meile hinna osas vastu tulla. Inimene tuli tagasi ja ma ootasin veel nädal, et ta jõuaks oma asjadega joonele, enne kui helistasin, et kuidas siis jääb sellega? Oi jah, tal pole aega olnud, aga et mida me tahame, hea küll, teeme siis nii. Aga ma ei tea millal ma jõuan. Okei, no otseselt meil ei põle sellega, ootame siis...

Ei! Oleks pidanud ütleme, et meil põleb! 

Möödus 2 nädalat ja ei kippu ega kõppu. Helistasin, et no ma saan aru, et ei põle, aga no selle väikse asja võiks nagu ära teha, me sisuliselt 2 kuud juba ootame. Oi, jah, mul kõik inimesed nii hõivatud ja ei tea millal. Okei, no aga siis teeme nii, et me leiame mõne teise, kes ehk leiab selle paar tundi aega, et tulla ja teha. Aa, no hea küll, teeme järgmise nädala alguses esmaspäeval või teisipäeval. 

Aimate juba, jah? Teisipäeval helistasin, et uurida, kas nad ikka tulevad, sest esmaspäeval keegi ei käinud. Telefonile ei vastatud. Kolmapäeval saadeti meil, et te olla helistanud, ma ei saanud vastu võtta, sest ma viibin haiglaravail. Õu. Mai. Gaad. Maivõi! Et tema saaks brigaadi peale saata reedel, kui me veel tahame. Ausalt, sel hetkel ma juba trotsi pärast ei tahtnud. 

Ei, ma saan aru. Et ongi suvi ja puhkuste aeg ja jutu järgi neil mingi suurem objekt ja ilmselt ka suurem sissetulek ning mina siin veel küsisin ju 30 eurot allahindlust. Me pole prioriteet. Lisaks ma isegi ei kahtle selles, et inimene võib viibida haiglaravil. Esiteks meil siin viirus möllab, teiseks ma olen juba aastaid vaadanud, et see inimene on ainult Kõigevägevama armust veel elavate kirjas, sest terve ta küll kusagilt otsast olla ei saa. 

Aga nagu, kaua võib? Muidugi võibki olla, et mingi halb õnn on inimest tabanud ja kuidas siis mina aru ei saa ja nii nõudlik veel julgen olla. Pole mus kübetki empaatiat! Ise veel nelja-lapse ema. Mis ema ma selline olen! Vaesed mu lapsed, peavad sellist taluma! On ju. 

Kõige halvem, et ma pärast tundsingi ennast mõnevõrra kehvasti, sest lõpuks me valisime ikkagi teise teenusepakkuja, kes tegi veelgi soodsamalt ja keda ei pidanud kaks kuud ootama. Empaatia ei tähenda ju seda, et peab lõputult laskma endale pähe astuda.