Kuidas ma päästsin MyFitnessi

Esmaspäev oli töö juures ääretult pingeline. Vastasin kahele telefonikõnele ja saatsin kolm töömeili. Jah, minu reaalsus. Selline mitte-millegi tegemine on aga vaimule jube kurnav. Õnneks oli pikk nädalavahetus selja taga, mis tähendas, et sai kõvasti blogisid järele lugeda ja ette kirjutada. Õhtu tulles mõtlesin küll, et kas ma üldse jaksan (loe: viitsin) trenni minna. Mul viimasel ajal on trennid aina lühemad ja harvemad. Esiteks mulle tundub, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem vajab keha puhkust kahe trenni vahel. Pole eriti ebatavaline, et teen esmaspäeval trenni ja tunnen ka reedel veel neid lihaseid, mis tuld said. Teiseks, mul on muid asju ka teha, kui tundide kaupa jõusaalis hängida. 

Aga läksin siiski. Esiteks sain ma preemia selle eest, et läksin, trennikaaslase käest. Tegime kõrvuti kangidega oma harjutusi, tema treenis õlga, mina tegin jõutõmmet. Küsis mult, et mis mu maks raskus on. Vastasin, et 100. Noogutas tunnustavalt ja teatas, et: "No see ju mingi kaks korda su keharaskus ju!" Ja mina siin põdesin oma kahe kilo pärast! Pff! Kui ma kõrvalt paistan 50, siis on kõik väga timm!

Pärast trenni läksin sauna. Õnneks nad on veel lahti. Istusin seal, endaga kohutavalt rahul, mõtlesin, et näe, tasus tulla, sain kohe auhinna tubliduse eest! Ja siis! Äkitselt hakkas keris helendama. Sealt kivide vahelt. Istusin vaikselt ja jälgisin. Mõtlesin, et kohe see rahuneb maha ja korras. Aga ei. Mida kauem ma seal mängu jälgisin, seda valgemaks kõik läks ja peagi hakkasin juba ka noolivaid leeke nägema. Siis ma läksin igaks juhuks lavalt minema. Elektrikeris, ilmselt mingid juhtmed seal kuumenesid üle või midagi ja hakkasid lahtise leegiga põlema. 

Palusin ühel neiul, kes riietusruumis kõige kaetum oli, minna ja paluda administraatoril saun välja lülitada. Edasi oli põnev inimeste reaktsiooni jälgida. Nagu tuimadele eestlastele kohane, siis enamik ei teinud asjast väljagi, paar tükki ahhetas ja üks tuli asja lähemalt uurima. Administraator tuli ka kohale vaatama. Ja kadus. Ilmselt läks helistama targematele. Või põgenes. Igatahes, mina teda rohkem ei näinud. 

Aga mina mõtlen nii, et see oli vist ikkagi saatus, mis mind tol päeval trenni ajas. Poleks mind, kes teab kui kaua see keris seal põlenud oleks. Majagi maha põlenud lõpuks äkki. Ja kui nii võtta, siis mina isiklikult päästsin Mustamäe MyFitnessi. Et siis ma võiks olla auliige klubis ja edaspidi tasuta trenni teha. Või midagi. Või kuidas teile tundub?