Lugu sellest, kuidas vaestelt tulebki kõik raha ära võtta

Asi sai alguse sellest, et üks mu hea tuttav soovis osta kinnisvara. Lisaks sellele, mis tal juba on. Leidis korteri ja tegi taotluse pangale. Esiteks kodupangale, mis on ühtlasi minu kodupank ja lisaks ka konkurendile. Nädal aega ragistas mõlemaga ja pendeldas nende vahel, kui need omavahel intressidega kisklesid. Lõpuks sai ta mõlemalt pangalt pakkumise intressimääraga 1,80%. 

Ausalt, ma pole sellest saadik, kui ma oma kodulaenu sain, üldse mõelnud sellele, kui suur on minu kodulaenu intress. Nüüd siis huvi pärast vaatasin. 2,30%. Noh, mõtlesin ma, kui mu kodupank on võimeline pakkuma 0,50% soodsamat intressi, siis mina tahan ju ka. Aga seda ei saa ju lihtsalt lambist pangalt küsida. On vaja neid motiveerida. Ja motiveerida saab nii, et küsid konkurendilt paremat intressi. Tegin siis refinantseerimise avalduse LHV-sse. Kõik ilusti puhtsüdamlikult kirjutasin lahti, et palju ma küsin, mis on praegused kohustused ja saatsin ka 6 kuu konto väljavõtte. 

Ja siis ma saingi teada, et ma olen liiga vaene selleks, et pangad saaksid mulle paremat intressi pakkuda. 

Algas asi sellega, et tehti pakkumine intressiga 2,40% eeldusel, et olemasolevad kohustused on likvideeritud. No ma olen muidugi kõigest gümnaasiumiharidusega, aga kui mu olemasolevad kohustused on likvideeritud, siis milleks mul üldse neilt refinantseerimist vaja oleks? Siis ma ju lihtsalt küsiks laenu? Või? Lisaks uuriti, et mis need "muud" sissetulekud on, mis ma elatisrahade kohta taotlusesse märkisin. Eem, milleks sa siis said mult selle kontoväljavõtte, kui sa seda lugeda ei oska? Seal ju kajastub see igakuine summa. Selgub, et panga silmis on elatisraha sissetulek ainult siis, kui see on notariaalselt kokku lepitud. See, et see tuima järjekindlusega aastaid kontole potsatab, pole piisav. Sest me kõik ju teame, et kui on kohtumäärusega/notari poolt, siis on asi 100% usaldusväärne. #eyeroll

Okei, seletasin siis tütarlapsele situatsiooni, et ma ei soovi laenu juurde, vaid tuua oma intressid vanast pangast neile. Ja et kui mul oleks olemasolevad kohustused tasutud, siis ma ei raiskaks oma aega mingi jama peale. Sellele järgnes vaikus. Umbes nädal aega. Kuni ma avastasin, et vastuse minu päringule olid nad millegipärast saatnud hoopis minu teisele emailiaadressile, mida ma piilungi kord kahe nädala tagant. Võibolla oli see panga poolt mingi trikk, et näha kui tõsi mul taga on selle soodsama intressiga? 

Igatahes, paar päeva vahetasime veel meile ja siis kui ma olin juba valmis ise panka helistama ja paluma, et äkki ma saaks edasi suhelda inimesega, kes saab aru, mida ma tegelikult küsin ja oskab ka pangaväljavõtteid lugeda, helistas tüdinud tütarlaps mulle ja seletas mulle puhtas emakeeles, et vaadake, proua, asi on nõnda, et teile me ei saa kuidagimoodi paremat intressi pakkuda, sest teil pole piisavalt sissetulekuid. Jah, näha on, et te kusagil maksetega ei hiline ja kõik on tips-tops, aga ikkagi. Müüge auto ja kodu maha, saage oma laenudest lahti ja võibolla siis me saame teile pakkuda 50% teie poolt küsitud summast intressiga 2,25%. 

Jah, tõele au andes, minu hea tuttav, kes sai laenu intressiga 1,80% on tunduvalt paremal järjel. No palk on tal 3* minu oma. Lisaks oli tal ka kaastaotleja, kelle sissetulek on 4* minu palk. Nii et, muidugi, rikkaid peabki hellitama ja meelitama. Aga kui sa olen nii loll, et ei oska rohkem raha teenida, siis maksa suuremat intressi ja ole õnnelik, et me üldse sinuga vestlusesse astusime. 

Nii on lood ärimaailmas. Ehk oli mõnele õpetuseks või vähemalt lohutuseks. Isiklikult mina olen natuke haavunud. Meenus olukord, kui 2008ndal aastal oli suur masu ja ma silmi peites esimest ja viimast korda üle sotsiaalkontori ukse astusin, et riigilt veidi abi saada. Tööd ei olnud kusagilt saada ja kui said, siis palk selle eest oli nöökimine. Kuude kaupa olime elanud sõprade-tuttavate andidest ja ühistu infotahvlil rippus jõletu summa meie poolt tasumata kommunaalkulude arveid. Kodulaenu suutsime kuidagi maksta, sellega vist tihti ei hilinenud. No ja mõtlesime mehega, et oleme aastaid truult makse maksnud ja nüüd oleme päriselt hädas, selleks ju see sotsiaalamet on, et hädasolijaid aidata. Jah, olin loll ja naiivne. Ametnik tegi kiiresti selgeks, et kuna kodu pole üüri, vaid ostetud, siis riik ei finantseeri seda. Üüriarveid aitaks tasuda küll. Ja ka kommunaalkulusid, kui eluase oleks renditud. Aga kui sa oled nii rikas, et suudad endale pangalaenu saada, siis vaata kuidas ise hakkama saad. Ja mis? Teil on veel tervelt 2 vana roostetanud autonärakat? No puha luksus ju! Müüge maha, siis saate ehk mõne kopika riigilt bussipileti ostuks. Sõnum, mille ma tookord sain oli see: riik aitab sind täpselt nii palju, et sa päriselt ära ei sure, aga seda, et noort tublit peret, kes on vaatamata oma üliinimlikele pingutustele sattunud tõsisesse, kuid siiski ajutisse, hätta, riik ei aita. Pole meile neid rikkaid siia riiki juurde vaja! Kui sa just päris rikas pole, et oled suutnud mitu kinnisvara soetada, mida siis sotsiaalkindlustusametile välja rentida. 

Aga jah, mis ma siin ikka virisen. Sisuliselt midagi ei muutunud ju. Maksan oma intressi edasi ja nüüd vähemalt tean oma kohta ühiskonnas.