Tuli meile uus klient. Näitasin ruumi, rääkisin tingimustest, naeratasin ja sõlmisime suulise kokkulepe. Kohtumise lõpus viskas noormees mulle patsu ja hüüatas: "Sa oled luksus!"
No jah, oli veidi temperamentsem. Ja noor. Üheksakümnendatel sündinud.
Aga see "luksus" oli ikkagi naljakas, ja mis siin keerutada, meeldiv ka. Sest noh, ma ju olengi. Luksus. Igaüks mind endale lubada ei saa. Ja kui ma kliente oma säras hellitan, siis ma ootangi, et nad vastavalt reageeriks - hindaks vääriliselt minu kohalolu.
Eestlastest kliendid ei jäta kuigi tihti positiivset tagasisidet. Isegi siis, kui nad peaksid seda tundma, siis hoiavad nad selle kiivalt enda teada. Eestlasest kliendi puhul võid aimata, et ta on teenusega rahul, kui ta oma lepingut pikendab. Vahel oleme me klientide palvetele vastu tulnud. Näiteks paigaldanud ruumidesse konditsioneere, ehitanud välja kööginurga, et nad saaksid oma makarone hakklihaga mikros soojendada ja muud nipet-näpet. Mitte kordagi pole me kuulnud pärast, et klient oleks rahule jäänud. Nad on lihtsalt vait.
Aga õnneks on venelased. Kes ütlevad ilusaid asju. Ülevoolavalt. Mind on kallistatud ja koguni suudeldud kliendi poolt. Jah, ma tegelikult arvan, et veidi kohatu, aga arvestades, et ma ikkagi vajan seda tagasisidet, et ma vahel teen oma tööd hästi ka, siis ma ei pirtsuta, vaid naeratan malbelt ja kirjutan sellest blogipostituse.
Hiljem sain ma aru, et see noormees ütleb iga asja peale "luksus" või "super luks", aga mind ei huvita. Mina sain selle esimese luksuse kätte ja ära ma teda ei anna. Sellest peab ilmselt tükiks ajaks piisama.
Kommentaarid
Postita kommentaar