Mida viia külakostiks?

Ütlen otse, et minul pole fantaasiat. Sellepärast ma blogi peangi, mitte ei kirjuta ilukirjandust. Mulle sobivad traditsioonilised asjad, tuttavad kohad ja kindlad reeglid. Juust käib leiva peale ja makarone süüakse kahvliga. 

Terve elu olen kadestanud neid, kes oskavad teha isiklikke ja läbimõeldud kingitusi. Tulevad külla ja toovad midagi sellist, mis teeb südame seest soojaks. Kuidas nad seda teevad? Mis saladus neil on ja mille pagana pärast nad seda teistega jagada ei taha?

Ennemuistsel ajal, siis kui kellelgi nagunii midagi polnud ja raha ka mitte, siis oli lihtne. Toodi lilli ja torti. No ja ma olen sinna aega kinni jäänud ja viingi enamasti lilli ja /või torti. Olen ka veini ja šokolaadi viinud, kuid ka see pole päris see. Vähemalt mu enese meelest. Sooviks midagi meeldejäävat viia. Ja heas mõttes, mitte nii, et see imelik tõi mulle ükskord ühe kummalise asja. 

Lapsed soovitavad mul külla minnes, pitsat viia. Mis pole ehk kõige halvem idee, aga noh, veidi kiiksuga sellegipoolest. Samas, hea meelde jätta, kui ma ükskord nende poole küllakutse saan. 

Kui ma internetist otsisin ideid, siis sain ma pika ja põhjaliku nimekirja asjadest, mida MITTE viia. No jah, on ju.

Muidugi olen kasutanud ka seda vana-head küsi ja sulle vastatakse, aga see ei tööta, sest kellelgi pole midagi vaja. Ah, ära hakka midagi tooma, meil on kõik olemas. No jah, ma ei tahagi sulle tuua midagi, mida sa vajad, ma tahan sulle tuua midagi, mida sa tahad, aga ise ei raatsi näiteks või mõtled, et mõttetu. 

Mäletan, et kui lapsed olid väiksed, siis meeldis külalistele tuua pehmeid mänguasju. Juudas, kuidas ma seda vihkasin! Too Lego või raamat või pusle. Midagi, millega laps saab mängida. See pehme karu jääb lihtsalt kuhugi voodivahele tolmu koguma. Mingit kaisukarumajandust minu lastel polnud. Üks poistest vist tassis ühte kootud Pipi-nukku mingi aeg igale poole kaasa, aga see kadus kuhugi, sest kaua seda meil igatahes polnud. Samas, nüüd ise väikelastega perele külla minnes tunduvad igasugused pehmed ja karvased mänguasjad võimatult nunnud ja hullult tahaks neid kinkida. Õnneks kinnitas sõbranna mu mälestusi, et karvased mänguasjad ei ole väikelastega peredesse kuigi oodatud meened.

Arvestades, et ma ise olen oma kodu kujundades üsna selge visiooniga ja tean, mida ma tahan ning mida ma absoluutselt ei taha kodus eksponeerida, siis ma ei usu ka dekoratiivsete elementide kinkimisse. Näiteks kingiti meile kunagi ühe sugulase poolt suur tumedas raamis lilledega õlimaal. Ja kuigi me väga hindasime seda kinki ja tegijat, siis no ei sobinud see kuhugi meie koju. Samas, kinki nagu ära ka ei kingi ja kuna maal, eks ole, siis peab ju seda eksponeerima, ei saa lihtsalt keldrisse hallitama viia. Lõpuks me kinkisime selle siiski edasi. Ämmale vist, kui ma õigesti mäletan. Eks see sobiski tema stiiliga rohkem, pealegi oli maal tema õe poolt maalitud. 

Üks sugulane on mul veel, kes tahab alati teha kingitusi ja paraku pole ta selles kuigi hea. Nooremana ma ikka püüdsin neid tema kingitud asju alles hoida ja kuhugi sättida, aga siis ma avastasin, et õnneks on tal üsna kehv mälu ja ta lihtsalt ei mäleta, mida eelmine kord kinkis, seega pole hullu, kui ma selle punutud korvikese olen edasi kinkinud. 

Aga söökide-jookide kingituseks saamise üle olen ma alati õnnelik. Süüa mulle meeldib ja baarikapis võib ka alati paar naljakat jooki olla, mida pahakartmatutele külalistele pitsi sisse sokutada. 

Mida teie viite, kui külla lähete? Või kas tänapäeval on see üldse kombeks? Peaks võõrustaja ise vihjeid andma? Imelik on ju kaks kätt taskus minna või iga kord uurida, ei?