"Kuningriik"

"Kongeriket"

Jo Nesbø

Norra keelest tõlkinud Riina Hanso

Toimetanud Tiina Kuusk

Kirjastus Varrak, 2021 

234 lk

Nõnda, minu Nesbø süütus on nüüd ka võetud. Eks ma teadsin temast muidugi. "Lumememme" sai kinoski vaatamas käidud. Aga ma ju kardan neid telliskive. Mu lugemiskiirus on sama hoogne nagu kiilaspea juuksekasv. Koju on muidugi tore neid mitmesaja leheküljelisi klotse osta, sest mõtle kui palju lehekülgi ma ühe euro eest saan! Aga vot lugeda ei tihka. Tundub liiga suur vastutus. Nüüd aga kiitis juuksur, et see "Kuningriik" raputas tema maailma ja ma  mõtlesin, et proovin. Oma selle aastase lugemiseesmärgi sain juba täidetud - 52 raamatut loetud, järelikult saan rahulikult aastalõpuni klotse veerida, ei ela keegi kukil. 

Lõpuks lugesin ma selle "Kuningriigi" ühe päeva jooksul läbi. Alustasin hommikul kell kaheksa ja lõpetasin kell kümme õhtul. Eriti midagi muud ma sel päeval ei teinudki. Mõned võileivad, paar tassi kohvi, lastele tegin lõunaks kanakintsuliha ja riisi. Ja ma pean ütlema, et nautisin igat sõna. Ei kiirustanud, vaid lugesin mõnuga. 

Lugu perekonnast. Suhetest isa ja poegadega. Suhetest vendade vahel. Suhetest naabritega. Suhetest kogukonnaga. Igas peres on räpaseid saladusi. Küsimus on selles, kui kaugele oled valmis minema sina, et oma peret kaitsta? Kas peresidemed on ikka nii olulised, et nende säilitamise nimel teised inimesed ohvriks tuua? Ja kas veri on alati paksem kui vesi?

Noh, kes on Nesbød lugenud, see ilmselt aimab, et laipu lendas kahte lehte. Minu maitse jaoks natuke liiga palju oli mõttetut surma. Samas, lõpplahendus mulle meeldis. See polnud vagatsev ega moraalitsev, vaid voolas sujuvalt samas suunas, nagu ülejäänud lugu. 

Liiga häid karaktereid selles loos ei olnud. Kõigil omad vead. Nii nagu meil kõigil. Inimloomus on siiski suures plaanis muutumatu. Ükskord valetaja ja mõrtsukas, alati petis ja kaabakas. Jah, õigustada oma halbu valikuid oskame kõik. Kas nende eest ka vastutust võtta? Mõnele tundsin rohkem kaasa, aga pigem täbara olukorra tõttu, kuhu nad sattunud olid, mitte nende ees seisvate valikute pärast. Puritaan minus sai haledalt vastu pükse. 

Soovitada ei oska ma seda raamatut kellelegi. Mulle ta omal moel meeldis. Sellevõrra, et enam ma Nesbø klotsidest raamatukogus kaarega mööda ei kõnni. See, kuidas lugu hargnes, kuigi mitte alati kronoloogilises järjes, oli sujuv ja lugejasõbralik. Piisavalt olustikukirjeldusi, et film silme ees jookseks, samas mitte liiga palju. Väärt kirjandus see kindlasti pole. Sellest saan isegi mina aru. See on selline süütu pahe (guilty pleasure) nagu šokolaadibatoon pärast trenni või Nicholas Cage´i film - vahel võib, peaasi, et harjumuseks ei saa.