Mõned märkmed roonast

See on nüüd puhtalt ajaloo säilitamise huvides kirjutatud postitus. Et ma kunagi saaks lastelastele rääkida lugusid, kuidas meie maailm oli pea peale pööratud. Mingit ägedat sõjajuttu ju pole, on vähemalt katk. 

Algas kool. Koolist dokument, et palun märkida, kas teie hoolealune on poogitud või teeb kooli medõde seda. Noh, selles mõttes, et meil oli selleks hetkeks tehtud 1 süst ja teise aeg oli oktoobri alguses. Ma ei saa ju lasta koolis süsti teha, kui meil on juba kokku lepitud, et me läheme mujale tegema. Ja miks ma ei saa sinna avaldusse kirjutada varianti, et meil on üks süst tehtud ja ootame teise tegemist? Ma ei täitnudki lõpuks, sest minu meelest oli dokument nõmedalt koostatud ja noh, arvake siis mida iganes, et ma olen antivakser või lihtsalt hoolimatu rongaema.

Samal nädalal kui pidi olema teise süsti tegemise aeg saime koolist kirja, et keegi on eelmisel nädalal positiivseks osutunud ja nüüd tuleb koolis teha kiirtest ja kes pole nõus, need istugu isolatsioonis. Info koolit saime esmaspäeval ja teisipäeval oli testi tegemise aeg. Kolmapäeval ärkas Terviseamet ja saatis oma kolmes keeles sõnumid ning mõistagi helistas. Ja muidugi on ju hästi normaalne saada kuuendal oktoobril sõnum, et eneseisolatsioon algas esimesel oktoobril. Okei, fain, mida iganes, nagunii oli tal test negatiivne ja kõik korras. 

Justkui. Koolilt tuli seoses kirjaga, et on vaja lapsevanema nõusolekut kiirtesti tegemiseks ja info, et ma pean veel eraldi selle vaese torgitud lapsega ronima mingit teist testi tegema ja broneerigu endale aeg. Ei broneerinud. Ei läinud teist testi tegema. Mässumeelne huligaan ja vastutustundetu tropp olen. 

Läksime siis reedel tegema seda teist süsti tervisekeskusesse, et saaks once and for all sellele asjale vähemalt ajutiselt mingi koma panna. Läksime kohale, küsiti mult, et kas ma ei taha ennast vaktsineerida lasta. Neid doose jagatakse nüüd vist sama lahkelt kui valimisreklaamiga pastakaid bussipeatustes. Sulle doos ja sulle doos, doosid kõigile! Kus juures, kui ma käisin sõbraga Haapsalus tema teise süsti järgi, siis seal oli sama nali. Ukse peal kutsuti kõiki lahkelt süstile. Aga olgu, eks nad teevad lihtsalt oma tööd. 

Reedeks me juba teadsime, et klassis oli üks positiivne test veel. Sellekohase sms-ssiuputuse ja telefonikõnedega ahistamise sain esmaspäeval. Ja no siis ma küll natuke pahandasin, sest me olime juba ju kaks doosi saanud, miks sa saadad mulle neid teateid enam? Samuti ärritas mind see, kui ma hakkasin kõikidele oma e-posti aadressidele vaktsineerimiskutseid saama pärast seda, kui ma juba olin vaktsineeritud. Aga olgu, ma annan andeks, kuna mul ikkagi alaealised lapsed ja mina ju ka nende kontaktisik, siis võibolla olid need sõnumid mõeldud lastele, mitte mulle. 

Ainult seda tahtsingi öelda, et suur segadus on selle asjaga. Ja kui ma kujutasin ette, et pärast vaktsineerimist jäetakse mind rahule ja ma saan elada oma elu, siis nii ei läinud, terviseamet saadab tuima järjekindlusega sõnumeid edasi ja helistab ka. Ja selle helistamisega on nii, et sa pead teate lõpuni kuulama. Ma katkestasin paar korda, sest nagu, mul on see juba pealuu sees, on ju, aga nad helistavad muudkui edasi, kuni sa selle asja lõpuni kuulad. "Loll aga järjekindel" on saanud minu jaoks täiesti uue tähenduse. 

Kui siis ühel õhtul postkastist Haigekassa poolt suure ümbriku leidsin, milles mind palutakse vatipulk oma muhvi surada, sest ma olen juhtumisi aastal 1981 sündinud ja nad teevad emakakaelavähi sõeluuringut, mille kohta ma juba kaks korda oma günekoloogile ütlesin, et mul savi, siis noh, kuigi arstid on kõik toredad ja tublid, siis süsteem on neil küll katki.