Räägi mulle oma emast

Nädalavahetusel käis külas Kadunud Poeg. Muuhulgas rääkis sellest, et oli kokku saanud Krahv von Kolmanda klassikaaslasega, kes käis temaga nii põhikoolis, kui nühib nüüd agaralt temaga ka kutsekooli pinke õhemaks. Oli küsinud, et kuidas põrgu päralt Krahv sinna kooli üldse sisse sai? Tema oli käinud vestlustel ja teinud teste, ja teine vend pidi ju üldse üheksandat kordama jääma. Ja nüüd hakkab vist heade õpitulemuste tõttu koguni stippi saama. Et no mida krdit!?! Ei no mis ma oskan kosta, see oli päris kindlasti selle aasta minu kõige lemmikum hetk. Aastaema tiitli võite endale jätta, ma võtaks selle superema autasu vastu. 

Karin tõstatas hea teema, et ma võiks kirjutada sellest, kuidas näeb välja poegade kasvatamine. Kuigi ma olen ilmselt natuke vale inimene sellest kirjutama. Esiteks, minu jaoks pole tegemist poegade kasvatamisega, vaid laste kasvatamisega, sest teistsuguseid mulle pole antud. Ja mis veel olulisem, ma tunnen tõrget sõna "kasvatamine" ees. Poisid on kasvanud ja ma olen seal kõrval olnud, aga kui palju ma teadlikult midagi teinud olen, see on äärmiselt kaheldav.

Tundub, et poisid sobivad minule väga hästi. Terve elu on meestega läbisaamine kergem olnud. Nendega on lihtsam. Vähem draamat. Nad saavad aru kokkulepetest ja sellest, et kui kokkulepet murda, siis sellel on tagajärjed. Lihtne. Naistega kokkulepped alati ei kehti, sest on hormoonid ja emotsioonid. Naised saavad endale halba käitumist lubada, mehed mitte nii väga. Kui me räägime soolisest võrdõiguslikkusest, siis naistel on selles suhtes eelis. Kui ma kuulan mõne lapsevanema lugusid sellest, kuidas nad oma tütrega suhtlevad, siis paneb see mind tihti kulme kergitama, et miks sa ometi lased endale pähe astuda. 

Ma olen teadlikult vältinud seda, et mu lapsed oleksid minu sõbrad. Minu jaoks ei ole olnud tähtis see, et ma oma lastele meeldiks. Tähtis on olnud see, et nad mind austaks. Nüüd, kui nad on vanemaks saanud, on asi muutunud. Ma räägin nendega avameelsemalt ja ma usun, et mõne aasta pärast võib neist mõnda ka sõbraks kutsuda. Seega ma mõtlen, et mul vedas, et ma sain poisid. 

Minule näib, et poisid vajavad rohkem füüsilist hellust, kui emotsionaalset tuge. Nad vajavad seda, et ma oleks kohal, olemas. Ja seda olen oma lastele püüdnud pakkuda. Kui nad väiksemad olid, siis püüdsime vähemalt kord päevas koos ühise laua taga süüa. Väike asi, aga see lähendab tohutult. Kui Krahv von Kolmas hakkas kutsekas käima, sõidab ta igal hommikul koos minuga töö juurde ja pooltel õhtutel tuleb koos minuga koju ka. Ka lõunat sööme koos minu kontoris, sest talle ei maitse koolitoit. Selle kahe kuuga oleme nii palju rääkida saanud. Meestele on oluline kohalolek.  Naine võib ennast terve päev omaette üles kruttida ja oma tundeid sõnastada, nii et kui sa teda näed, siis ta sülitab sulle kõik korraga välja. Meestel need asjad nii ei käi. Nad ütlevad sulle ühe lause. Nädala pärast küsivad selle kohta ühe küsimuse. Kolm päeva hiljem annavad asjale hinnangu. Ja kümme päeva hiljem saad teada, mida ta sellest asjast tegelikult arvas. Kui sa pole kohal nendel hetkedel, kui ta on valmis seda lisaküsimust esitama, siis see jääbki esitamata ja sa ei saagi teada, mida ta arvas. Ja nagu me minu blogist oleme teada saanud, siis vahel võid sa seda, mida mees tegelikult asjast arvas kuulda alles 20 aastat hiljem. Liigsed sõnad väsitavad mehi. Kui me naistena tahame kõike hästi pikalt ja laialt selgitada ja analüüsida, siis meeste jaoks muutub see ühel hetkel müraks. Selletõttu nad hüppavadki keset sinu monoloogi vahele ja kukuvad lahendusi pakkuma. Meestega tuleb olla konkreetne ja edastama oma info võimalikult kokkuvõtvalt. Kui sa tahad pikalt laialt heietada, siis arvesta sellega, et neil jookseb juhe kokku ja nad ei vasta midagi. Ära ütle: "kas sa võiksid teha?", sest ta ei mõtle, et sa viisakalt vihjad millelegi. Tema mõtleb, et ei, ta ei viitsi, ei taha, ei võiks. Selle asemel ütle: "palun tee seda". Mehed ei räägi vihjete keeles. Muidugi on mõni, kes räägib, need kes on ise naiste seltsis sirgunud ja oskavad märke lugeda või on muidu ka tundlikuma natuuriga. Aga selle peale lootma jääda ei maksa, sa pettud. Kui sa tahad, et mees midagi teeb või teatud viisil käitub, siis seda tuleb talle öelda. Konkreetselt, ühe lausega. "Aitäh, et sa tõid mulle lilli." Järgmine kord: "Su toodud lilled rõõmustavad mind väga". Ära küsi: "Miks sa mulle kunagi lilli ei too?" ta vastab, et ta ei teadnud, et sulle lilled meeldivad. Ära vihja: "Näed, naabri Ants toob Maalile igal kolmapäeval uued lilled vaasi" mis tal sellest, kuidas teised inimesed oma elu elavad? Ära kommenteeri: "Mis sa tood neid lilli ja raha raiskad" ta ei arva, et sa oled viisakas, ta võtabki seda otse, et sulle pole vaja lilli tuua. Halvimal juhul ta arvabki, et lillede toomine on raharaisk ja mõtleb sealt edasi, et kuidas veel sinu pealt kokku saaks hoida. Pole neile vaja hulli mõtteid pähe istutada. Või siis veel üks näide. Ära ütle: "Kas sa võiksid toa ära koristada?". Ta ei saa sellest aru. Ta vaatab ringi, et midagi pole ju korrast ära ja ei tee midagi. Selle asemel anna konkreetsed juhised: "Pane riided kappi, tõmba tolmuimejaga põrand üle ja vii prügi välja." Ta ei hakka analüüsima, kas see on vajalik, ta teeb, sest talle öeldi. Ja ta ei võta seda ka kamandamise või vingumisena, kui sa ei hakka sinna pikka monoloogi juurde keevitama stiilis: "Tuba on juba mitu päeva täiesti segamini, kõik riided on kapis kortsus ja lohakil, tolmurullid kisendavad voodi all ja ämblikuvõrgud takistavad ruumis liikumist, prügikast haiseb nii, et naabrid kutsusid juba laibakoera välja." Nad ei suuda nii palju infot korraga vastu võtta ja reageerivad sellele, et eit jälle õiendab ja vingub. Nagu ma ütlesin - meestega on väga lihtne. 

Kuigi ma pean siia vahepeale rääkima selle loo, mis pühapäeval juhtus. Nimelt ma triigin tavaliselt pühapäeva hommikul. Laupäeval pesen nädala pesu ja pühapäeval siis triigin. Ja nagu te kõik teate, siis triikimine on üks jube tolmurikas toiming. Seetõttu olen ma tavaliselt palunud pärast triikimist toad tolmuimejaga üle tõmmata. Seekord aga juhtus nii, et ma ei jõudnudki paluda. Kärbes nägi, et ma triigin ja küsis, et kas ta siis pärast tõmbab imejaga. Pavlovi koera efekt. 

Mis puutub meeste tunnetesse, siis see on eriliselt keeruline teema. Mehed nimelt ei tunne. See pole mehelik. Mõistagi on neil tunded, aga nad ei räägi nendest. Äärmisel juhul võivad nad öelda, et on mingi asja peale vihased. Mees võib vihane olla. Aga õnnelik, kurb, meeleheitel, ärritunud - ei. Kui sa tahad mehega riidu minna, siis võib talt küsida, et kas sa oled selle asja pärast kurb/ see asi rõõmustab sind? Kohe sa saad teada, kui valesti sa oled asjadest aru saanud. Mees ei ole kunagi kurb ega õnnelik. Selles ei maksa neid süüdistada. Kui sa tahad, et ta mingeid tundeid ilmutaks, siis on parim viis teha seda enda peal. Öelda näiteks midagi sellist, et "mina sinu asemel selles olukorras tunneksin küll ennast õnnetult". Veel võib öelda: "mul on nii hea meel sinu pärast, ma olen õnnelik." Siis nad on vait, kui veab, siis noogutavad. Eriti keerulisel juhul võivad nad isegi siis tagasi hakata lükkama, et "ei, mis õnnelik", aga ei maksa sellest ennast eksitada lasta. Kui mees naeratab, muigab või muheleb, siis on ta õnnelik ja rahulolev. Kui ta kortsutab kulmu, ohkab, tammub rahutult ringi, on ta mures, pahane, kurb. Kui ta ei väljenda mingeid emotsioone, siis on ta normaalne. Sel juhul pole vaja teda ärritada ja torkima hakata küsimustega "mida sa mõtled", ta ei mõtle midagi, temaga on kõik hästi. 

Muidugi ei tähenda see seda, et ma vahepeal ära ei unustaks, et mul on kodus mehed ja hakkan nendega ikka nii suhtlema, nagu ma soovin et minuga suheldaks. Mossitan näiteks või hakkan haletsema ennast öeldes, et keegi minust ei hooli, kui ma tulen koju ja seapesa vaatab vastu, imestan, et kuidas nad ise selle peale ei tule, et prügi tuleb välja viia ja tolm ära tõmmata, miks ma pean alati ütlema. Ma olen ju ikkagi naine. Mul on hormoonid ja emotsioonid. Oma laste auks pean tunnistama, et nemad saavad minust päris hästi aru. 

Nii et ma ei tea, kas oli kasu minu kogemustest, kuidas poissmehi kasvatada või äkki on teil endal hoopis teistsuguseid tähelepanekuid?