Räägi mulle oma emast

Nädalavahetusel käis külas Kadunud Poeg. Muuhulgas rääkis sellest, et oli kokku saanud Krahv von Kolmanda klassikaaslasega, kes käis temaga nii põhikoolis, kui nühib nüüd agaralt temaga ka kutsekooli pinke õhemaks. Oli küsinud, et kuidas põrgu päralt Krahv sinna kooli üldse sisse sai? Tema oli käinud vestlustel ja teinud teste, ja teine vend pidi ju üldse üheksandat kordama jääma. Ja nüüd hakkab vist heade õpitulemuste tõttu koguni stippi saama. Et no mida krdit!?! Ei no mis ma oskan kosta, see oli päris kindlasti selle aasta minu kõige lemmikum hetk. Aastaema tiitli võite endale jätta, ma võtaks selle superema autasu vastu. 



Karin tõstatas hea teema, et ma võiks kirjutada sellest, kuidas näeb välja poegade kasvatamine. Kuigi ma olen ilmselt natuke vale inimene sellest kirjutama. Esiteks, minu jaoks pole tegemist poegade kasvatamisega, vaid laste kasvatamisega, sest teistsuguseid mulle pole antud. Ja mis veel olulisem, ma tunnen tõrget sõna "kasvatamine" ees. Poisid on kasvanud ja ma olen seal kõrval olnud, aga kui palju ma teadlikult midagi teinud olen, see on äärmiselt kaheldav.

Tundub, et poisid sobivad minule väga hästi. Terve elu on meestega läbisaamine kergem olnud. Nendega on lihtsam. Vähem draamat. Nad saavad aru kokkulepetest ja sellest, et kui kokkulepet murda, siis sellel on tagajärjed. Lihtne. Naistega kokkulepped alati ei kehti, sest on hormoonid ja emotsioonid. Naised saavad endale halba käitumist lubada, mehed mitte nii väga. Kui me räägime soolisest võrdõiguslikkusest, siis naistel on selles suhtes eelis. Kui ma kuulan mõne lapsevanema lugusid sellest, kuidas nad oma tütrega suhtlevad, siis paneb see mind tihti kulme kergitama, et miks sa ometi lased endale pähe astuda. 

Ma olen teadlikult vältinud seda, et mu lapsed oleksid minu sõbrad. Minu jaoks ei ole olnud tähtis see, et ma oma lastele meeldiks. Tähtis on olnud see, et nad mind austaks. Nüüd, kui nad on vanemaks saanud, on asi muutunud. Ma räägin nendega avameelsemalt ja ma usun, et mõne aasta pärast võib neist mõnda ka sõbraks kutsuda. Seega ma mõtlen, et mul vedas, et ma sain poisid. 

Minule näib, et poisid vajavad rohkem füüsilist hellust, kui emotsionaalset tuge. Nad vajavad seda, et ma oleks kohal, olemas. Ja seda olen oma lastele püüdnud pakkuda. Kui nad väiksemad olid, siis püüdsime vähemalt kord päevas koos ühise laua taga süüa. Väike asi, aga see lähendab tohutult. Kui Krahv von Kolmas hakkas kutsekas käima, sõidab ta igal hommikul koos minuga töö juurde ja pooltel õhtutel tuleb koos minuga koju ka. Ka lõunat sööme koos minu kontoris, sest talle ei maitse koolitoit. Selle kahe kuuga oleme nii palju rääkida saanud. Meestele on oluline kohalolek.  Naine võib ennast terve päev omaette üles kruttida ja oma tundeid sõnastada, nii et kui sa teda näed, siis ta sülitab sulle kõik korraga välja. Meestel need asjad nii ei käi. Nad ütlevad sulle ühe lause. Nädala pärast küsivad selle kohta ühe küsimuse. Kolm päeva hiljem annavad asjale hinnangu. Ja kümme päeva hiljem saad teada, mida ta sellest asjast tegelikult arvas. Kui sa pole kohal nendel hetkedel, kui ta on valmis seda lisaküsimust esitama, siis see jääbki esitamata ja sa ei saagi teada, mida ta arvas. Ja nagu me minu blogist oleme teada saanud, siis vahel võid sa seda, mida mees tegelikult asjast arvas kuulda alles 20 aastat hiljem. Liigsed sõnad väsitavad mehi. Kui me naistena tahame kõike hästi pikalt ja laialt selgitada ja analüüsida, siis meeste jaoks muutub see ühel hetkel müraks. Selletõttu nad hüppavadki keset sinu monoloogi vahele ja kukuvad lahendusi pakkuma. Meestega tuleb olla konkreetne ja edastama oma info võimalikult kokkuvõtvalt. Kui sa tahad pikalt laialt heietada, siis arvesta sellega, et neil jookseb juhe kokku ja nad ei vasta midagi. Ära ütle: "kas sa võiksid teha?", sest ta ei mõtle, et sa viisakalt vihjad millelegi. Tema mõtleb, et ei, ta ei viitsi, ei taha, ei võiks. Selle asemel ütle: "palun tee seda". Mehed ei räägi vihjete keeles. Muidugi on mõni, kes räägib, need kes on ise naiste seltsis sirgunud ja oskavad märke lugeda või on muidu ka tundlikuma natuuriga. Aga selle peale lootma jääda ei maksa, sa pettud. Kui sa tahad, et mees midagi teeb või teatud viisil käitub, siis seda tuleb talle öelda. Konkreetselt, ühe lausega. "Aitäh, et sa tõid mulle lilli." Järgmine kord: "Su toodud lilled rõõmustavad mind väga". Ära küsi: "Miks sa mulle kunagi lilli ei too?" ta vastab, et ta ei teadnud, et sulle lilled meeldivad. Ära vihja: "Näed, naabri Ants toob Maalile igal kolmapäeval uued lilled vaasi" mis tal sellest, kuidas teised inimesed oma elu elavad? Ära kommenteeri: "Mis sa tood neid lilli ja raha raiskad" ta ei arva, et sa oled viisakas, ta võtabki seda otse, et sulle pole vaja lilli tuua. Halvimal juhul ta arvabki, et lillede toomine on raharaisk ja mõtleb sealt edasi, et kuidas veel sinu pealt kokku saaks hoida. Pole neile vaja hulli mõtteid pähe istutada. Või siis veel üks näide. Ära ütle: "Kas sa võiksid toa ära koristada?". Ta ei saa sellest aru. Ta vaatab ringi, et midagi pole ju korrast ära ja ei tee midagi. Selle asemel anna konkreetsed juhised: "Pane riided kappi, tõmba tolmuimejaga põrand üle ja vii prügi välja." Ta ei hakka analüüsima, kas see on vajalik, ta teeb, sest talle öeldi. Ja ta ei võta seda ka kamandamise või vingumisena, kui sa ei hakka sinna pikka monoloogi juurde keevitama stiilis: "Tuba on juba mitu päeva täiesti segamini, kõik riided on kapis kortsus ja lohakil, tolmurullid kisendavad voodi all ja ämblikuvõrgud takistavad ruumis liikumist, prügikast haiseb nii, et naabrid kutsusid juba laibakoera välja." Nad ei suuda nii palju infot korraga vastu võtta ja reageerivad sellele, et eit jälle õiendab ja vingub. Nagu ma ütlesin - meestega on väga lihtne. 

Kuigi ma pean siia vahepeale rääkima selle loo, mis pühapäeval juhtus. Nimelt ma triigin tavaliselt pühapäeva hommikul. Laupäeval pesen nädala pesu ja pühapäeval siis triigin. Ja nagu te kõik teate, siis triikimine on üks jube tolmurikas toiming. Seetõttu olen ma tavaliselt palunud pärast triikimist toad tolmuimejaga üle tõmmata. Seekord aga juhtus nii, et ma ei jõudnudki paluda. Kärbes nägi, et ma triigin ja küsis, et kas ta siis pärast tõmbab imejaga. Pavlovi koera efekt. 

Mis puutub meeste tunnetesse, siis see on eriliselt keeruline teema. Mehed nimelt ei tunne. See pole mehelik. Mõistagi on neil tunded, aga nad ei räägi nendest. Äärmisel juhul võivad nad öelda, et on mingi asja peale vihased. Mees võib vihane olla. Aga õnnelik, kurb, meeleheitel, ärritunud - ei. Kui sa tahad mehega riidu minna, siis võib talt küsida, et kas sa oled selle asja pärast kurb/ see asi rõõmustab sind? Kohe sa saad teada, kui valesti sa oled asjadest aru saanud. Mees ei ole kunagi kurb ega õnnelik. Selles ei maksa neid süüdistada. Kui sa tahad, et ta mingeid tundeid ilmutaks, siis on parim viis teha seda enda peal. Öelda näiteks midagi sellist, et "mina sinu asemel selles olukorras tunneksin küll ennast õnnetult". Veel võib öelda: "mul on nii hea meel sinu pärast, ma olen õnnelik." Siis nad on vait, kui veab, siis noogutavad. Eriti keerulisel juhul võivad nad isegi siis tagasi hakata lükkama, et "ei, mis õnnelik", aga ei maksa sellest ennast eksitada lasta. Kui mees naeratab, muigab või muheleb, siis on ta õnnelik ja rahulolev. Kui ta kortsutab kulmu, ohkab, tammub rahutult ringi, on ta mures, pahane, kurb. Kui ta ei väljenda mingeid emotsioone, siis on ta normaalne. Sel juhul pole vaja teda ärritada ja torkima hakata küsimustega "mida sa mõtled", ta ei mõtle midagi, temaga on kõik hästi. 

Muidugi ei tähenda see seda, et ma vahepeal ära ei unustaks, et mul on kodus mehed ja hakkan nendega ikka nii suhtlema, nagu ma soovin et minuga suheldaks. Mossitan näiteks või hakkan haletsema ennast öeldes, et keegi minust ei hooli, kui ma tulen koju ja seapesa vaatab vastu, imestan, et kuidas nad ise selle peale ei tule, et prügi tuleb välja viia ja tolm ära tõmmata, miks ma pean alati ütlema. Ma olen ju ikkagi naine. Mul on hormoonid ja emotsioonid. Oma laste auks pean tunnistama, et nemad saavad minust päris hästi aru. 

Nii et ma ei tea, kas oli kasu minu kogemustest, kuidas poissmehi kasvatada või äkki on teil endal hoopis teistsuguseid tähelepanekuid?

Kommentaarid

  1. Mõtlesin, et kuidagi essentsialistlikuks kiskus, aga siis tekkis kahtlus, et sa oled lihtsalt natuke irooniline, sest sa ju kindlasti tead, et grupisisesed erinevused indiviidide vahel on suuremad kui gruppide vahelised statistilised erinevused.

    Mul on alati olnud tunne, et naised võiks hormoonide poolest olla stabiilsemad (nende hormoonid käivad vähemalt tsükliliselt, meestel - kuidas juhtub, ja kõige stabiilsemate hormoonidega inimgrupp pidi - ikka statistiliselt võttes - olema klimakteeriumi läbi teinud naised). Ja isiklik kogemus ütleb, et nende peale saab rohkem loota. nt, kes tuttavatest tuleb appi puid laduma. Aga meie mõlema isiklikud kogemused on muidugi see va anecdotal evidence, minu "naised-tulevad-appi" kogemus võib olla lihtsa alusega, et mu lähedaste tuttavate hulgas ongi rohkem naisi.

    Sellest, kellele rohkem andeks antakse - ma ütleks, et soorollipõhiselt antakse eri asju andeks. Meestele rohkem vägivalda, vihastamist ja otseütlemist, naistele kurbuse väljendamist ja seda sinu kirjeldatud vihjamist. Ja ma kahtlustan selles viimases kasvatuse kurja kätt. Kui tüdruk saab otsese eneseväljendamise eest halba tagasisidet, õpibki keerutama.

    Vägivalla andestamise kohta kasvatajate poolt - krt ma siiamaani olen vihane, et kui klassivend lõi mind ja mina lõin teda, siis pani möödaläinud õpetaja mind nurka "ise tüdruk ja kakleb". Mida me sellest õppisime - tema, et ta pääseb sellise asjaga puhtalt, mina - et kui tahan kätte maksta, tuleb seda teha salaja.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks see on väikse huumoriga kirjutatud. Päris nii demagoogiline ma pole. Aga suures plaanis mulle tundub, et meestega on lihtsam, just seetõttu, et nad on stabiilsemad, kuigi olen ka mina kohanud mehi, kes on hullemad eided, kui niimõnigi naine. Ja on mehi, kellest ei saagi sotti, sest neile meeldib mänge mängida. Ja seda olen ka märganud, et mul on just mehelik meestega lihtsam, mitte nende ülekoolitatud metroseksuaalidega, kes on mingisugust esoteerilist vaimset valgustust kogenud.

      Selles osas, et "naised tulevad appi" on vist tõesti see, et keda kutsud, see tuleb. Mul jälle just mehed tulevad appi ja tõenäoliselt seetõttu, et minu tutvusringkonnas ongi mehi rohkem. Lisaks, meestele meeldib aidata. Ma tihti lasen meestel aidata isegi siis, kui abi ei vaja, lihtsalt seetõttu, et neile rõõmu valmistada.

      Sellega olen absoluutselt nõus, et viha ja agressiivsust antakse meestele rohkem andeks. Isegi liiderlikkust ja sõltuvusi, nagu alkoholism ja narkomaania, andestatakse neile rohkem, kui naistele. Samas kui tujutsemist ja emotsioonide ilmutamist, mitte nii väga.

      Kustuta
    2. tujutsemist antakse eeldusel, et see väljendub agressiivselt. Pmst on mõlemale sugupoolele jäetud kultuuris mingid lubatud väljaelamisventiilid, aga erinevad.

      Muide, mu tutvusringkonna meestest see, kes kõige rohkem keerutab, vastab peale vaadates just väga hästi meheliku mehe stereotüübile (ta avaldab seetõttu alati head muljet vanakooli tädidele ja onudele, kes ei võta autoriteedina kedagi peale meesterahva). Aga täiesti kohutav, kui raske on temalt lihtsale küsimusele vastust saada.

      Mu konkreetne näide oli sellega, et ma tegin kunagi ühel tema korraldatud ürituste sarjal koreograafia, etendus filmiti ka üles. See oli VHSi ajastul, nii et mingil hetkel küsisin ma endale salvestist - ükskõik, kas digiteeritud kujul või VHSi peal, et ma saaks ise digiteerida. Ja mul ei õnnestunud poole tunni või tunniga temalt kätte saada mingit sisulist vastust. Pmst istub minu portfooliosse kuuluv materjal kuskil tema käes ja mul pole mingit võimalust tema hämamise müürist niigi palju läbi murda, et teada saada, kas need salvestised on üldse veel olemas või on VHS hapuks läinud või kaotas ta nad lihtsalt ära või ta lihtsalt ei viitsi parajasti sellega tegelda. Vastused olid kõik sisuga "ära muretse". Pagan, ma ei küsi sult emotsionaalset tuge, ma tahan oma materjali kätte saada!


      Ja teistel tuttavatel on temaga sarnaseid kogemusi. Tundub näiteks, et ta ei suuda "ei" öelda ja selle asemel matab küsija hämamise laviini alla, kuni see lämbuma hakkab ja põgeneb.

      Kustuta
    3. nii et kui kellelgi on ka head juhist, kuidas sellistelt "ära muretse"-meestelt infot välja kangutada, siis vat selle õpiku eest oleks ma väga tänulik.

      Kustuta
    4. mõtlen ka, et vbla on sul n.ö mehelike meestega lihtsam, sest sa vastad ise ka paremini naiselikule soorollile kui näiteks mina. Sa vastad paremini nende ootustele. Mul on kogemus, et väga hästi soorollile vastavad mehed kipuvad minu peale solvuma, sest ma ei viitsi nii diplomaatiliselt läheneda, nagu nad naisterahvalt eeldaks, samuti ei viitsi ma varjata, kui ma olen neist mingis valdkonnas kompetentsem, aga see on paljudele seda tüüpi meestele big no-no.

      (pluss ma ei jõua nende komplekse meeles pidada, et millest tohib nende kuuldes rääkida ja millest mitte, kui ei taha, et nad isiklikult võtaks, nt mõnel on kehakaal nii hell teema, et mitte midagi kaalu või kehakujuga seotut ei tohi riivamisigi mainida.)

      Kustuta
    5. "Selles osas, et "naised tulevad appi" on vist tõesti see, et keda kutsud, see tuleb." - no mul oli toona nii, et ma kutsusin meili teel appi tervet tuttavate ringi (sest puuladumise moodi töid on parem hulgakesi teha) ja appi tulid ikka reeglina naised, kuigi meeste suuremast jõust oleks kasu olnud.

      Kui elukaaslane A. mind huvitama hakkas, oli üks, mis mind tema juures köitis, alguses kohe "vau, ta on kasulik ja abivalmis nagu mõni naine!"

      Kustuta
    6. Ha-ha, see kuidas sa kirjeldad seda "ära muretse meest" on nii tuttav mu eksmehele. 😀 Temal oli ka see, et "küll saab tehtud", "ma varsti teen", "ma ju ütlesin, et ma tegelen sellega", aga reaalselt ei juhtunud midagi ja kui ma hiljem läksin uurima, et noh, siis küsis vastu, et "aga kas ma lubasin". See tähendas, et viimastel aastatel ei leppinud ma enam selle "ära muretse, küll teen" vaid istusin nii kaua tema ees, kuni ta lausus konkreetselt "ma luban" või siis tunnistaski seda, et ta ei kavatse selle asjaga tegeleda. Ja alusalt, kohutavalt tüütu ja väsitav sellise inimesega suhelda.

      Olen nõus, et ma vastangi teadlikult rohkem klassikalisele naise soorollile. Mulle väga meeldib, naudin seda täiega! 😊

      Solvuvate meestega ei viitsi ma eriti suhelda. Nendega vist ei saagi nii, et mingi kompleksi otsa ei koperdaks. Õnneks mul pole ka väga selliseid mehi tuttavate hulgas. Mõni vahepeal mossitab, aga ma jätan nad rahule selleks ajaks ja reeglina läheb see solvumine neil sama kiiresti üle, kui tuli. 😀

      Kustuta
  2. Kohe näha, et sa tunned mehi, mina mehena ei osaks täpsemini väljenduda. Ja nagu näha pole see keeruline, meie mehed oleme väga lihtsalt kokku pandud - juhtmed ajus jooksevad sirgelt - aga miks siis enamus naisi ei saa meestest aru?

    Sellest postitusest võid teha enda äriprojekti. Natuke silu ja anna välja voldikuna või proovi koondada nii ühe lehe peale. Hakka hobikorras suhtenõustajaks ja müü naistele 100 euri tükk, meeste müsteeriumi mõistmise eest on see väga odav hind. Võid ka plakatina välja trükkida, naised saavad siis oma buduaari üles kleepida et ära ei ununeks :P

    VastaKustuta
  3. Lugesin veel korra läbi ja minu arust kehtib see, mis sa oma poiste kasvatamisest kirjutad, suuremalt jaolt üldse inimeste kohtlemise kohta. Et ütle viisakalt, aga konkreetselt, mis sa tahad, mitte ära vihja jne.

    Erandiks on ehk konkreetsete juhiste andmise teema elementaarsetes majapidamisküsimustes ehk ellujäämisoskustes, ja sealjuures ei ole see minu arust mitte soolise, vaid ealise erikohtlemise erand. St on väga hea anda konkreetsed juhised lapsele, kellel ei saagi olla veel nii head planeerimiskogemust - just nagu sa tegidki. Aga täiskasvanud inimene võiks ikka ise suuta kaela kanda, nii et ei vaja elementaarsetes asjades juhendamist.

    Mul on omast käest näide: kui ma olin mingi 9-10-aastane, siis juhendas ema mind söögitegemises, et ma õpiks mingid lihtsamad toidud ära ja saaks üldse ettekujutuse, kuidas söögitegemine käib. Kui see ettekujutus oli olemas, sai ta juba anda mulle söögiraha ja öelda "mine vaata, mida poest saada on ja tee midagi lõunaks". Tolle aja tingimustes oli see ka suht ainus juhis, mis poest lõunasöögikraami ostmiseks pädes, sest ega iga kord ei olnud ju samu asju saada.

    Kui täiskasvanud inimene ühises majapidamises detailseid juhiseid ootab, ei ole tegemist võrdsete täiskasvanute suhtega, vaid üks on teisele lapsevanema eest.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ja selliste juhiste tahtmine ja otsustamise teisele jätmine võibki päädida sellega, et otsustaja kurnatakse läbi ja ta viskab kaane pealt, ja siis saab öelda, et "näe, kui emotsionaalne".

      vt ka koomiks "sa oleks pidanud küsima"
      https://english.emmaclit.com/2017/05/20/you-shouldve-asked/

      Kustuta
    2. koomiksis on olukord, kus see vastutuskoorem on puhtalt naise peal - nagu see enamasti kipubki olema -, aga kommentaariumis on ka üks vastupidine näide.

      Kustuta
    3. Jaa, absoluutselt olen nõus, et kui tegemist on juba täiskasvanud inimesega, siis ei peaks temaga nagu lapsega rääkima ja ta peaks ise ka märkama seda, mida kodus tuleb ära teha. Aga eks see on ka ikkagi arendatav. Kui mees läheb otse emakodust naise juurde, kes talle ka kõik ette-taha ära teeb, siis tal ei tekigi võimalust õppida.

      Selle kohta on üks meem ka, mis netis liigub, kus naine ütleb ämmale, et ära tule mulle õpetama, kuidas ma peaksin last kasvatama, kui ma elan koos sinu lapsega ja temal on ka kasvatuses puudujäägid. Või midagi umbes sellist. 😊

      Kustuta

Postita kommentaar