"Hundi taltsutamine"

"Hundi taltsutamine"

Kätlin Kaldmaa

Sisutoimetaja Kairi Look

Keeletoimetaja Krista Leppikson

Hunt Kirjastus OÜ, 2021 

158 lk

See oli täiskuu, mis mind sundis. Teadsin temast küll, aga pelgasin. Vanaema rääkis ikka, et hunt viib pahad tüdrukud endaga metsa ja me ju kõik teame, mis juhtus tolle Tiinaga, kes kangesti huntide poole kippus. Sellepärast hoidsingi eemale, kuigi ta oli mind ennegi kutsunud. Aga kuu käskis. Ütles, et nüüd on aeg, kardad või mitte. Hunt ulub su sees minu poole ja on aeg ta ära taltsutada. 

Mis siis öelda? Sõnadest ma sain aru. Enamasti kõik emakeelsed ja kirjavahemärgid õigetel kohtadel. Aga vot kas see tegelik mõte ka minuni jõudis, selles ma kahtlen sügavalt. Ma kardan selliseid lugusid. Ma loen neid ja saan neist justkui aru, aga lõpuni kindel pole. Sõnad on nagu kardin, ilusad, volangidega, mustriga, kellukeste ja tuttidega. Neid on ilus vaadata. Samas, kui ma juba teatrisaalis istun, esireas, tahaks ju sinna kardina taha ka näha. Näha, mis seal laval toimub. Ja mõistujuttudega selline tunne jääbki. Käisin teatris kardinat vaatamas. Midagi ma kardina tagant kuulsin ka, mingeid hääli ja tundsin liikumist, teised saalis kõik ahhetasid vaimustusest ja ovatsioonid olid võimsad, aga ma pole kindel, mida ma seal nägin ja kuulsin. Ei julge küsida ka ja oma ignorantsust demonstreerida. Istun siis vaikselt, vaatan kuidas teised mu ümber reageerivad ja matkin neid. Sisse jääb õõnes, täitmata tühjus. Kas ma tõesti olen nii juhm, et millestki aru ei saa, või polnudki kardina taga muud kui õhu liikumine? Küsida ei julge, naerdakse välja.

Läbi lugesin. Meeldis. Aga kas ma aru sain, ei tea. Kas alati peab aru saama, selleks, et meeldida võiks, või võib ka meeldida ilma lõpuni mõistmata? Kunst vist ongi selline, see õige ja suur, et kõnetab erineval tasandil. Mõni imetleb värve, teine pintslitõmbeid ja väljavalitud saavad aru autori hingeseisust, mis kumab loomingu taga.