Reede oli nõme päev. Või noh, üks nõme asi oli ja see rikkus terve päeva. Üks inimene ütles mulle halvasti ja ma lasin sellel ennast mõjutada. Sain aru küll, et pole vaja. Mõistsin seda kohe, kui mulle halvasti öeldi. Mõistsin seda pärast seda, kui olin seda kaevanud oma viiekümnele parimale sõbrale ja kõik nad kinnitasid, et mees on tropp. Mõistsin seda, aga lasin sellel ikkagi endale hinge pugeda. Öeldakse küll, et ainult lähedased saavad sulle haiget teha, mitte võõrad, aga vahel juhtub, et ka võõras võib hinge sittuda, sest ta tabab juhuslikult närvi, mis sul parasjagu katmata oli.
Mossitasin ja mõtlesin, et saan nüüd terve nädalavahetuse ennast haletseda. Kui mul poleks laupäeva hommikul olnud vaja värske olla, siis oleks seda mossitamist kohe reedel pärast tööd alustanud. Võtnud poest pudeli veini kaissu ja sajaga tusatsenud. Vahemärkusena: ma arvasin varem, et ennast haletseda on halb, näitab nõrkust. Aga tuleb välja, et kui seda vahel endale lubada, siis on see ääretult kasulik. Enese haletsemine mõjub vaimsele tervisele hästi, kuna vahel me vajame seda, et meid haletsetaks, see käib elu juurde. Ja kui meil pole parasjagu kedagi, kes meid haletseks, kui meile on liiga tehtud, siis on täiesti okei, ise endale see haletseja olla. Sellesse ei maksa kinni jääda. Aga endale keelata seda pole ka vaja.
Igatahes, tagasi tulles siis reede juurde. Polnud erilist tuju trenni minna, aga ma arvasin, et ma jõuan ennast kodus diivanil ilma veinita päris kettasse tõmmata ja üks asi, mis on hullem kui veinised silmad, on nutetud silmad. Seega läksin. Ja nagu alati, rõõmustasin pärast selle otsuse üle hullupööra.
Nimelt sain trennis kokku ühe oma eksiga. Ja kui ma kirjutan eksiga, siis ma pean silmas ühte neist noormeestest, kellega ma aasta tagasi Tinderis kohtusin, kellega meil oli lühike romanss ja mille mina ära lõpetasin, sest noh, kuigi muidu oli tore poiss, siis üks asi tema juures muutis suhte temaga minu jaoks mõttetuks. Enne, kui hakkate kulmu kortsutama, et kas siis ühe asja pärast terve inimene kõrvale heita ikka sobib, mainin, et see üks asi hakkas heitma varje ka teistele nüanssidele, nii et lõpuks oli minu jaoks miinuseid rohkem, kui plusse. Temale ma seda mõistagi ei öelnud, mis see üks asi oli. Temale ma rääkisin nendest teistest asjades, millest tal oli võimalik aru saada.
Ma tegelikult paar korda varem olin ka teda oma spordiklubis näinud. Imestasin küll, et ta teisel pool linna jõusaalis käib, aga noh, mis see minu asi on. Niisiis tuli ta reedel minuga juttu ajama. Ja mina olin parasjagu haavatav, sest mul hinges oli see suur ora, mida ma polnud veel veini sisse jõudnud likku panna. No ja nii juhtus, et ma vist olin natuke sõbralikum, kui eksiga tohiks olla. Ja kuna mina olin sõbralik, siis tema muudkui sättis ennast minu külje alla. Lõpuks oli tal see pilk ka silmis. Teate küll, see pilk. See pilk, et sa tead, et tal hakkas mõte jooksma ja on hea võimalus, et sa hakkad nüüd tihedamini "juhuslikult" temaga trennis kokku saama. See pilk, et ta õhtul raudselt saadab sulle "oli tore kokku saada" sõnumi. Mina oma haavatud egoga loomulikult lüpsin seda olukorda, sest miks mitte? Mõnest eksist võib ju kasu ka vahel olla, ei pea nad kõik judinaid tekitama.
Lõpp kokkuvõttes oli trennist rohkem kasu, kui veinist oleks olnud. Ma räägin, et sport mõjub hästi nii ihule kui hingele!
Kommentaarid
Postita kommentaar