"Minu Kihnu"

"Minu Kihnu. Külas või külasta"

Mare Mätas

Toimetanud Helena Külvik

Kirjastus Petrone Print, 2021 

272 lk + pildialbum 

Ma ootasin "Minu Kihnu" lugemist väga. Ikkagi väikesaar ja olen ise ka rohkem kui korra saarel käinud. Aga lõpuks lugesin hambad ristis seda ja puhuti koguni diagonaalis. Ma arvan, et ma olen vist liiga palju neid "Minu-sarja" raamatuid lugenud. Kõik kordub, ikka üks igav liiv ja tühi väli. Selles mõttes, et ma saan aru, miks see on konkreetsele inimesele oluline info või miks see võib ka tema kolleegidele või naabritele olla mõnus lugemine, aga isiklikult mina tundsin, et ei saanud sellest loost eriti midagi juurde. 

Ehk olen ebaõiglane, kuid mulle hakkas vastu see eneseupitamine. Sama häiris mind "Minu Vormsi", "Minu Haapsalu" ja "Minu Kuressaare" juures. Loomulikult näeb sarja formaat ette, et peabki kirjutama sellest, mida autor tuli - tegi - nägi, aga minule kui võõrale inimesele oli see kohutavalt tüütu lugemine. Võibolla seetõttu, et Eesti on nii väike ja murekohad kattuvad. Ikka on häda, et noored kolivad ära ja uusi ei võeta omaks, kultuur sureb välja, sest pole kedagi, kes seda edasi viiks, ning alati on mõni aktivist, kes punnitab vere ninast välja, et olnud võimalikult autentselt säilitada ja kui tal siis midagi korda läheb, vana hoida, uut sissejuurutada, siis on ta õigustatult uhke oma ponnistuse üle ja tahab sellest jälje maha jätta. Palun südamest vabandust, kui ma oma sõnadega liiga teen, ehk oli minu enda meeleseisund lugema asudes vildakas ja nii see jutt ka minu jaoks kiiva kiskus. 

See nüüd otseselt Kihnusse ei puutu, aga ma kirjutan siiski, sest see mõte on mul juba ammu kaasas käinud. Nimelt see vajadus rõhutada, millise Eesti kuulsuse või poliitikuga ollakse kokku puutunud. Mul on töö juures seina peal foto meie riigi kunagisest peaministrist, kes surub Lõunamaa Pealikuga omamehelikult kätt. Iga kord, kui Pealik siin käib, leiab ta võimaluse jutu sisse rõhutada keda ta kõik tunneb, kelle suvilas saunas käinud, kellega sigarit popsutanud ja keda süles kabistanud. Ja no ma iga kord pööritan silmi. Sest, so what? Eesti on konnatiik, siin on kõik kuulsused, kõik on kellegi saunas sigarit kabistanud. Ma võiks ju ka teile rääkida sellest, kuidas ma Nublut noomisin, sest ta oma autot parkida ei oska või Merle Palmistele mainisin, et sissepääsu ees ei peaks suitsu kimuma, Ževakinist olen niigi juba kirjutanud rohkem kui mulle kasulik oleks. Teid huvitaks hirmsasti või? See pole mulle endalegi põnev, saati siis lugejatele. Või olen ma vedrik? Peaks suure kella külge panema ja nina püsti ringi käima, sest ma umbes tean kedagi? Kui ma üldse siin selles osas midagi kobiseks, siis seda, et Hendrik Toomperega oleme sinatuttavad ja kui kokku trehvame, siis ikka jutustame, aga no mida see teile annab? Või et ma ükskord Märt Avandile sülle jooksin ja siis hullusti punastasin ja puterdasin, sest ma olin nagu kõik teised noored tüdrukud temasse salaja armunud ja ei osanud käituda nagu normaalne inimene. Ah teate, see kõik on minu meelest üks suur jama! Mis vahet sel on, kes keda tunneb? Lõpuks on ju oluline see, kas sa ise oled inimene või mitte.