Kunagi lugesin mõtet, et kui naine ütleb, et ta vihkab draamat, siis peaks see mehele olema hoiatuseks. Hoiatuseks selle kohta, et selle naise elus on kõvasti draamat. Mitte tingimata seetõttu, et ta ise on hullult dramaatiline, vaid tema olemus ja eluvalikud tingivad sageli olukorra, mis kujuneb välja dramaatiliseks. Suures osas on siin ka tõtt. Teisalt, ma ei tea vist ühtegi naist, kelle elus poleks draamat.
Kuidas elada elu nii, et selles poleks draamat, mina teile õpetada ei oska. Ma olen ka üks neist, kes vihkab draamat ja konflikte. Ja ometi leian ma end ikka ja jälle mingi konflikti ja draama keerises. Mis on blogijana ehk positiivne oskus, sest kuidas muidu mu lood sünniks, kui mu elus midagi ei toimu, eh? Ja ma ei kavatse väidagi, et ma vahel ise ka tühjast tüli üles ei keerutaks.
Näiteks ühel õhtul hakkasin ma lahinal ja lohutamatult nutma, sest mu poeg pahandas minuga, et olin poest kuuse ostnud ja selle ära ehtinud. Selline komme on tal juba pikemat aega, õiendada iga minu ostu üle. Et miks sul on vaja seda roosat nänni ja meil pole enam ruumi, kuhu seda panna, ja kas sa jälle ostsid midagi ja milleks. Ma olen vastanud, et kui ei meeldi, siis 20-aastane inimene võib ju ometi välja kolida ja probleem lahendatud. Nii-siis ma juba teadsin, et kui ma seda kuuske seal sättisin, et ma poja käest saan. Võiks öelda, et lava draama esitamiseks oli sätitud ja ootas esinejaid. No ja nii täpselt läkski. Astus tuppa, nägi kuuske ja kohe uurima, et mis asi see nüüd on ja milleks ja kas see peab seal olema, miks ei võiks mujal olla. Mina vastasin sellele ülidramaatiliselt nutma puhkedes, sisistasin veel vastu, et miski mis ma teen kunagi ei kõlba ja kõike teen valesti, üldse olen ma mõttetu ja väärtusetu inimene ja minuga on siis ainult kohane viisakalt suhelda, kui minu käest on midagi vaja. Jupp aega haletsesin ennast ja lasin pisaratel seaprae peale tilkuda. Kogu rõõm, mida ma kuuse ehtimisest ja ilust tundnud olin, oli pühitud.
Lühidalt öeldes - draama! Mina ise tegin.
Selliseid lugusid võiks ma terve interneti täis kirjutada. Pool olen juba kirjutand.
Vahel toimub draama ka minust sõltumatutel asjaoludel, ma lihtsalt olen sündmuse tunnistaja.
Ja andke nüüd andeks, aga kas on üldse võimalik elada nii, et kunagi mingit draamat pole? Sest juba see, kui sa suhtled inimestega on pinnas draama sünniks. Inimesed on emotsionaalsed ja nad ei käitu ratsionaalselt. Võibolla ainult siis pole draamat, kui kusagil sügaval metsas üksi elaks, või kui suhtleks inimestega ainult pinnapealselt, süvenemata. Ma ei tea. Kardetavasti leiaks mina ka sügaval metsas üksi olles draama üles.
Nii-siis, vältida ei oska, püüan toime tulla. Nagu eelpool kirjeldatud, siis mitte alati edukalt. Minu taktika draamaga toime tulla on sellest eemalduda. Astuda lavalt maha ja naasta, kui olukord on stabiliseerunud. Ma ei väidagi, et see on alati parim taktika, sest siis jäävad õhku lahendamata draamad ja need võivad suvalisel hetkel taas üles kerkida.
Aga kuidas teie draamat väldite, kui üldse? Või kuidas sellega toime tulete?
Mina samuti draamavältija-inimesena ütlen, et kõige lihtsm draama vältimise viis on mitte suhelda inimestega, kelle elus on iga nurga peal mingi draama. Ükskrd sattus mu ellu selline. Terve elu draamalimiit sai täis. Mõni väike draama siin-seal on ju ok ja kõigil juhtub, aga kuskilt läheb see piir, et liiga palju. Ja siis veel mitte suhelda inimestega, kes mölisevad iga asja peale. Samas oma lapsega vist peab ikka veits suhtlema :D
VastaKustutaMa usun, et kui ta välja kolib, siis meil suhted paranevad. Tavaliselt kipub nii olema. 😊
KustutaMul aint oma 22aastase pojaga tekivad draamad, ilmselt me lihtsalt inimestena ei sobi kokku. Talle ei meeldi, kui ma oma emotsioone välja näitan, aga kuskile ma pean need ju lõpuks panema. Kellegi teisega tavaliselt mitte, pigem olen draamade siluja ja lepitaja.
VastaKustutaMulle ka tundub, et meil iseloomud ei süngi vanimaga. Emotsioonide väljanäitamise koha pealt pole meil konflikte olnud, lihtsalt näib, et me ei mahu enam sama katuse alla ära.
KustutaMa söön draamasid hommikuks kuus tükki ja vajadusel hammustan mõne tragöödia peale.
VastaKustutaIlmselt sellepärast neid nii väheks ongi jäänud. Otsa saanud teised. Kui mõni tuleb, siis on see kellegi teise oma.