Never have I ever...

Blogijad on siin aasta lõpus hakanud mängima joomismängu "Never have I ever..." ja mitte, et mul oleks tingimata põhjust vaja... siis otsustasin ka jooma mängima asuda.

Üks tark inimene (minu õde) ütles kunagi, et tema ei luba kunagi, et ta midagi ei tee, sest elu on õpetanud, et mida kirglikumalt midagi lubada, seda suurem tõenäosus on, et sa selle jamaga varem või hilme hakkama saad. Tõstke nüüd kõik lahkelt klaasid käed, kes olete lubanud, et nemad ei hakka kasutama nutitelefone, internetti ja Instagrami, ja teete seda rohkem, kui teie eakaaslased, kes pole selliseid rumalaid lubadusi üle huulte poetanud. Seda ma arvasingi. 

Minu rumalate lubaduste topp viis on:

1) Ma ei blondeeri kunagi oma juukseid;


2) Ma ei postita endast kunagi ühtegi (pool)alasti fotot internetti;


3) Ma ei lahuta kunagi oma abielu;

4) Ma ei saa kunagi lapsi;


5) Ma ei jäta kunagi oma usku.

Aga see pole see mäng, ega ju.

Vastuseks Kertule: nõudepesumasin, mikrolaineahi, kohvimasin - kõik olemas, kasutan ise ja lapsed iga päev. Jah, saab ilma, saime ka, aga elu nendega - vau! Woltimine, toidukuller Selverist ja Maximast - teenused, mida ma kasutan liiga vähe, kuigi võiks palju rohkem. Spotify, Netflix - uuesti, ei kujuta enam elu nendeta ette. Üheöö suhted - on 1, ei kahetse selles mõtes, et midagi see mulle ei andnud, aga kui poleks, siis ilmselt mõtleks, et see on miski, mida ma tahaks kogeda. Seksvidinad - nendega on nii, et ma olen alati aru saanud nende otstarbest, aga arvasin, et mul pole vaja, sest saan niigi hakkama. Ma eksisin. Neid oli vaja. Need ei ole mõeldud mehe asendamiseks, need on lisad. Kuidas seda illustreerida... noh, ütleme, et see on sama kui autol roolivõimendi. Me saaks ju ilma, inimesed ongi ilma saanud, aastakümneid, aga kas see ei tee sõitu mugavamaks ja nauditavamaks? 

Kunstküüsi, ripsmepikendusi ja juuksepikendusi hetkel ei kanna, neist kahte esimest olen proovinud ja saan aru inimestest, kes tunnevad, et need teevad nende elu paremaks, ise praegu ei soovi. Ilusüste olen teinud, teeks kohe rohkem, kui need nii neetult kallid poleks. Ilulõikuste kohta kehtib sama. Viimased aastad olen aina rohkem hakanud mõtlema sellele, et peaks kõhuplastikat tegema ja ka oma kutsikatele uue elu sisse puhuma. Olen näinud ka neid naisi, kes on minu meelest sellega liiale läinud, aga pole minu asi teisi selle eest kritiseerida. Kui see teeb kedagi õnnelikuks, siis more power to them. Fakt on see, et minu enda maitse selle osas, mis on ilus ja mis mitte, on aastate jooksul kõvasti muutunud. Täna ma võin vaadata ülikõhnasid lihasteta ja rippuva tagumendiga isendeid ninakirtsutades, kümme aastat tagasi oli see minu iluideaal. Juuksuris käin iga 6 nädala tagant, kui blond olin, siis käisin tihendamat. Maniküüris olen käinud vist 4 korda elus ja pediküüris 2. Näohoolduses pole kunagi käinud. Kõik hooldused olen teinud endale ise. Massaažis olen ka üks kord elus käinud. Mulle ei meeldi, kui võõrad inimesed mind puutuvad. Juuksur vist ongi ainus erand. Ja praeguse juures olen käinud juba aastast 2016. Eelmise juures käisin ka aastaid ja käiksin praegugi, kui ta poleks Eestist ära kolinud.

Äppidest on mul pangaäpp; Tinder; Bolt taksoteenuseks; Wolt; kaloriäpp, kui tunnen, et kehakaal vajab tuunimist; raamatulugemisäpp, sest sinna on hea märkida raamatud, mida ma soovin lugeda, kui ma raamatukokku lähen, siis on mugav vaadata ja ka meeles hoida, mida ma juba lugenud olen, sest elu on elatud ja on juhtunud, et loen raamatut ning tuleb poole peal meelde, et see on mul kunagi loetud, ma pigem loen meelega raamatuid uuesti, kui kogemata. Mu sammud ja südamelöögid ning treeningud on äppides. Kas see on sõltuvus, kas see ahistab mind? Pigem tunnen ma, et see sunnib mind oma mugavustsoonist välja tulema. Ma olen oma kaalu ja mõõtmeid ning muid naljakaid asju aastaid kirja pannud. Äppides on see mugavalt olemas, ilma, et ma peaks neid päevikuid alles hoidma. 

Mul ei ole Facebooki, oli, aga panin kinni ja igatsenud pole, pole ka TikToki ega Twitterit.

Mul pole ühtegi tätoveeringut ja ma kahtlen sügavalt, et ma kunagi ühegi endale lasen teha. Kunagi mõtlesin, et nabarõngas võiks äge olla, aga selleks peaks enne ilus kõht olema. Mul on kahes kõrvas kokku täpselt kaks auku, kus oma rõngaid hoian. Muid auke kusagil pole. Ma pole kunagi verd annetanud. Ma pole kunagi suguhaigust põdenud. Ma pole kunagi naisega sugulises vahekorras olnud. Ma pole kunagi oma keha müünud. Ma pole kunagi kedagi petnud. Ma pole kunagi poest (meelega) varastanud (juhtus kord selline lugu, et ma puldiga kontrollisin tortilla hinda ja leidsin, et teise firma oma on soodsam, aga unustasin selle riiulile tagasi panna. Järgmine kord, kui poes olin, siis maksin nende tortillade eest). Ma pole kunagi purjus peaga autot juhtinud. Ma pole kunagi suitsu teinud. Ega narkootikume proovinud. Ma pole kunagi ühtegi luud murdnud. Ma pole kunagi telgis maganud. Ma pole kunagi maratoni jooksnud. Ma pole kunagi ratsutanud. Ma pole kunagi olnud taimetoitlane. Ma pole kunagi minestanud. Ma pole kunagi valimas käinud. 

Aga noh, jõuab. 😉

Kommentaarid