"Alice Imedemaal" ja "Alice Peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi"

"Alice's Adventures in Wonderland" "Through the Looking - Glass and What Alice Found There"

Lewis Caroll

Tõlkinud Jaan Kross

Toimetanud Tuuli Rehemaa

Kirjastus Tänapäev, 2013

350 lk



Alice Imedemaal sai mul loetud juba eelmisel aastal ja kui ma oleksin end 31. kokku võtnud, oleks jõudnud ka Peeglitaguse maa sekeldused läbi lugeda, aga mulle soovitati rahulikult võtta ja nii ta saigi minu esimeseks loetud raamatuks juba uuel aastal.

Alice'i seiklusi lugenud ma varem polnudki. Näinud küll filme ja multikaid, aga ausalt öeldes pole see kunagi minu jaoks kuigi köitev olnud. Mulle meeldib asjades loogikat näha, põhjust ja tagajärge. Aga see raamat lihtsalt kulgeb, ilma alguse ja lõputa ning mingit käegakatsutavat tulemust asjal ei ole. Loomulikult võib arutleda, et kui ma lähtun sellest, et kõik need juhtumised toimusid unenäos, siis need ei peagi ju loogilised olema. Unenägudes on meil sageli supervõimed - oskame lennata ja autoga sõita (mina nägin teismelisena pidevalt, et juhin autot; päriselt sain load alles 27 aastaselt ja esimest korda istusin rooli ka alles õppesõidu esimeses tunnis) ja maa kaob järsult me jalge alt ning minnes ühele poole satume hoopistükkis kuhugi mujale. 

Ma nägin hiljuti unes, et elasin koos kamba tüdrukutega spordiklubis, mis oli jaotatud mitmeks läbikäidavaks ruumiks. Esimeses oli meil magamiskompleks, siis tüdrukute jõusaal, edasi jupp tühja ruumi ja selle lõpus meeste spordiklubi. Sattusin poolnähtamatuna meestejõusaali, või olin ennast poisiks maskeerinud, see osa on veidi ähmane, igatahes, tegin seal rahus trenni ja kuulsin pealt kahe mehe vestlust, kes rääkisid sellest, et nemad vallalisi naisi üldse ei vaata, sest neil on kõigil mingi jõhker kiiks küljes, aga abielunaised on ahvatlevad, sest nad on juba harjunud meest teenindama ja pole ka nii meeleheitel. Selle jutu peale oli mul vaja muidugi kohe oma vana abielusõrmus üles leida ja seda kandma hakata, et ma siis meestele ikka huvitav tunduks. Kahjuks ma ei saanudki teada, millega see lugu lõppes, sest ma ärkasin üles. No ja loomulikult ei ole mul seda sõrmust enam ammu alleski, päris elus, unes oli. Rääkimata sellest, et ma päris elus hakkaks mingite trikkidega vastassoo tähelepanu kerjama.

Igatahes, "Alice Imedemaal ja Peeglitagusel maal" on minu jaoks üks jabur jant ja selles osas pole aeg mind muutnud, et ei saanud ma lapsena sellele pihta ja ei saa praegugi. Miks see teos nii populaarne on, ma tõesti ei tea. 




Üht asja ma siiski mõtlesin, et oma unenäod võiks ka üles kirjutada. Päris tihti juhtub ka minuga unenägudes muinasjutuliselt fantastilisi seiklusi. Mitte, et ma arvaks, et unenäod tulevikku ennustavad, pigem analüüsib aju minevikku, aga noh, põnev ikkagi. Läksingi selle peale raamatupoodi ja küsisin müüjalt, et neil on igasuguseid temaatilisi märkmikke, kuidas muuta oma elu, 1001 asja, mida teha enne surma, motivatsiooni märkmikud jne, et ehk on siis ka spetsjom unenäomärkmik. Kujutasin ette tumesinise sametise kaanega, kus on mõni ilus tähtkuju hõbedase niidiga tikitud. Müüja vaatas mind tülpinult ja altkulmu, et oh-issand-halasta-jälle-mingi-kristalli-kummardaja-uhuutaja ja teatas, et tema küll ei tea, et oleks. "Mingi unenägude seletusraamat on meil küll". "Võeh! Ei, seda jura ma küll ei taha!" Naeris müüja, naersin mina. 

Kommentaarid