Kolitud!

Laupäeval sai poiss ümber kolitud. Lõpuks otsustas poeg, et võtab selle koha, mida temaga koos vaatamas käisime, sõlmis lepingu, maksis tagatise, vahendustasu ja esimese kuu üüri. Kuigi ma korraks pahandasin, et ta lasi mul mööda linna joosta ja maakleritega piike murda, aga lõppkokkuvõttes on nii parem, et ta ise otsustas ja ise ka nüüd vastutab. 

18 ruutu, Põhja-Tallinn, 290 eurot + kommud. Koos käisime talle koristusvahendeid ja riistu ostmas, sõlmis endale internetilepingu, ostis arvuti ja nüüd elab nagu päris täiskasvanu. Mida vanemaks mu lapsed saavad ja pesast kaugemale lendavad, seda rohkem ma mõistan ütlust, et "väiksed lapsed - väiksed mured, suured lapsed - suured mured". Sest kuigi poeg elab juba kaks aastat mujal, siis mure tema pärast on suurem, kui nende pärast, kes kõrvaltoas nohisevad. Mitte, et ma oma last ei usaldaks või arvaks, et ta hakkama ei saa. Ta on mulle igati tõestanud, et misiganes rolli ma tema kasvatamise juures ka ei mänginud, on see edu toonud ja kaela ta kannab. Ja kuigi ma olen alati ette kujutanud, et kui mu pojad minu käpa alt välja pääsevad, siis ei soovi nad minuga enam tegemist teha, siis praeguseks näib, et ma olen selles osas õnneks vist eksinud. Aga mõte, et kui temaga midagi juhtub, siis ma ei ole lähedal, see on see, mis muretsema paneb. Et kas tal ikka toiduraha jagub ja ega ta kusagil pimedas kangi all kolakat ei saa. Tõdemus, et ma ei saa teda enam päästa ja kaitsta, kui elu ventikasse lendab, on karm. Hakkan vaikselt aru saama nendest emadest, kes oma neljakümneaastaseid pojakesi kodus diivanil hellitavad. 

Poja kolimine oli kiire. Kaheksateistaastasel pole midagi hinge taga, mida nii hirmsasti kolida oleks vaja. Kaks korda sõitsime edasi-tagasi asjade järgi. Kui oleks hoolikamalt pakkinud, oleks ehk isegi ühest korrast täiesti piisanud. No ja siis 6 korda sõitsime edasi-tagasi, et transportida eksmehe asju, mis ta endast maha oli jätnud. 🙄

Kui ma oma esimesse, teise ja kolmandasse koju kolisin, siis oli mul ka jube vähe nänni. Mõned nõud, riided ja vist kaks raamatut. Praegu ei julge ma mõeldagi sellele, et peaks kolima kuhugi lähima 30 aasta jooksul. Ainuüksi raamatuid on juba veoautotäis. Olen varemgi sellele mõelnud, et kust need asjad mu koju ilmuvad? Muidugi ostan ma asju. Ja kingitakse. Nii ongi, et avastad ühel hetkel, et sul on köögisahtlis 6 lihahaamrit ja 4 tordilabidat, kapis 4 komplekti veiniklaase ja juustuserveerimisalus, mida sa kordagi kasutanud pole, aga loobuda ei raatsi, sest see on nii nunnu ja äkki sa ühel päeval oled see überpeen proua, kes serveerib hõrke juuste moosiga, ja küll sa siis alles kahetsed, et sa sellest juustujullast loobusid, kuigi sa saad ise ka aru, et juustu sa ei hakka enam kunagi sööma, sest selles on nelisadatuhatviisadatriljonit kilokalorit ja pärast neljakümnendat sünnipäeva lisandub ainuüksi sõna "juust" kirjutades su vöökohale kümme sentimeetrit. Ja selliseid "juustualuseid" on mul kappides omajagu. Asju, mida ma ei vaja, aga mis on, ja kuna otseselt ruumipuudust pole, siis las nad olla, eks. 

Päris põnev oleks vaadata, et palju "juustualuseid" poisile aasta jooksul koguneb, kui ta leping lõppeb ja ta kolida otsustab.

Lisaks soovin tänada kõiki, kes kaasa mõtlesid ja lahendusi pakkusid. Osad teist võtsid lausa otse ühendust ja ma olen selle eest siiralt tänulik! Poole aasta pärast hakkab vanema pojaga sama trall pihta, siis olen targem ja enne, kui sukeldun kinnisvaraportaali, kirjutan sellest hoopis blogis. 😀