"After the End"
Clare Mackintosh
Tõlkinud Marge Paal
Toimetanud Jana Kuremägi
Kirjastus Pegasus, 2020
415 lk
Lugu algab lõpu keskelt. Vanemad on juba kuid põetanud oma vähihaiget poisikest ja ootavad kannatamatult seda, et tal hakkaks parem. Nad on rõõmsad iga väiksemagi edusammu üle, julgemata väga loota, aga lootust kaotada tundub veel hullem. Autor kirjeldab õrnalt ja südamlikult seda, kuidas armastus mehe ja naise vahel tärkas, kuidas sellest sai pere ja kuidas nad üksteist toetades on katsumuses vastu pidanud. Näib, et ideaalsemat paari ilmas ei leidu. Üksteise mõtete lugemine on neil kahel fenomenaalne.
Ja siis jõuab kätte hetk, mis rebib nad puruks. Seda ei teinud keeruline haigus, seda ei teinud pikad kurnavad tunnid laste intensiivraviosakonnas. Seda tegi põhimõte. Küsimus, et mis teeb elu elamisväärseks ja kas iga hinnaga elust kinni hoida on ikka alati kõige õigem valik.
Lugedes tekkis väga palju tundeid ja mõtteid. Mulle meeldis väga, kuidas autor rääkis otse ja häbita ka mõtetest ja tunnetest, mis tekivad inimeses, kes seisab võimatu valiku ees. Ainus korduv mõte, mis mul esile kerkis oli see, et jumal tänatud, et ma pole kunagi pidanud seisma sellise valiku ees. Lapsevanemaks olemine on niigi keeruline, ka siis, kui sul on täiesti terve laps. Kuidagimoodi see, et sa oled suutnud luua elu, annaks nagu supervõimed kontrollida kõiki olukordi elus. Iga lapsevanem teebki kõik, mis on tema võimuses, et tagada oma lapsele turvalist ja parimat võimalikku elu. Paraku, kõik siin elus ei allu meie kontrollile, tahame seda tunnistada või mitte.
Raamat näitab ka seda, et armastusest ei piisa selleks, et paarid kokku jääks. On väärtuseid ja põhimõtteid, mis trumpavad armastuse. Ja sa võid inimest armastada, aga see ei tähenda, et sa temaga koos elada tahaks. On traumasid, millest ei parane. Õpid vaid nendega koos eksisteerima, aga need ei kao su hingest kuhugi.
Igatahes 5+ raamat. Karmid teemapüstitused, aga mitte võltsilt pisarajakiskuja.
Kommentaarid
Postita kommentaar