Lõunamaa Pealikuga tegime linnavahel väikse sõidu ja uuris minult, et kuidas mul muidu läheb, nagu tööväliselt. Kuidas mu poisid elavad, kuidas tervis ja mis tuuled südames. Rääkisin siis kõik algusest peale ausalt ära. et poisid on mul megatublid, rongast emale vaatamata, tervis on meh ja südamega on keerulised lood.
Nimelt hakkab mulle tunduma, et kuna mu abielu oli selline kahtlaseväärtusega üritus, siis uut suhet kardan nagu põrgut. Laste isaga ma ju ei kahtlustanud, et asjad eskaleeruvad nii, nagu nad arenesid ja ma veel kümme aastat pärast lahutust üksi olen. Kõrvalt vaadates paistab, et need, kellel oli pigem hea suhe, leiavad uue kaaslase nagu muuseas ja iseenesest, aga mina siin istun kahekesi oma traumaga ja imen pastakast oode Latile. Miljon korda olen blogis ka sellest kirjutanud, et ma alateadlikult kleepun emotsionaalselt eemalolevate meeste külge või siis saboteerin ise kõik vähegi normaalsed suhted. Lisaks olen ma avastanud, et mul on viimastel aastatel tekkinud ebameeldiv omadus väga kergesti käega lüüa. Ma ei pinguta enam üldse suhete nimel. Nagu ma oleks oma pingutused kõik selle luhta läinud abielu nahka raisanud ja nüüd ei suuda enam leida ühtegi põhjust kellelegi teist võimalust anda või poolele teele vastu minna. Saan aru küll, et ma seda teen, aga vot sinnani ei jõua, et oma käitumismustritest välja murda ja midagi teisiti tegema hakata.
Boss ütleb, et tema on samasugune. Niisama liini ajada või kergeid suhteid harrastada, kus pearõhk on füüsilisel sobivusel, pole mingi probleem, aga niipea, kui asjad hakkavad tõsisemaks minema, hakkab leiutama põhjuseid, miks see kaaslane pole ikka päris see õige, kellega käsikäes päikeseloojangusse keksida. "Aga sa oled alles noor ja ilus, küll sa leiad lõpuks kellegi, kes sinu jaoks õige on," patsutab ta mind jutu lõpus isalikult õlale. Lõunamaa pealik on 65-aastane. Ja kuigi seda on muidugi meeldiv ning lohutav kuulda, siis paneb see mind mõtlema.
Kui Mallukas kirjutas pika ja analüüsiva postituse sellest, et ta on juba 31 ja ikka veel vallaline, siis tahtsin ma ka talle vastata, et kuule, sa oled alles noor, küll jõuad. Aga ma olin ka lahutades 31. Ja mõnede hinnangul praegugi veel noor. Midagi pole juhtunud, ja arvestades, et iga korraga läheb mul Tinderis aina täbaramalt, siis hea tõenäosus on, et ma olen ka silmapilgu pärast 60+, lohutan neljakümneaastaseid, et küll te jõuate, ilusad noored, aga tegelikult ma ju ei tea.
Täna ma mõtlen küll, et kui ma ise poleks end piiranud ja suhetest hoidunud, siis niimõnestki toredast kaaslasest oleks võinud ju midagi areneda. Takistuseks oli mu usk, mõtlesin ka lastele, et ei taha nende ellu uusi inimesi tuua, samas vaatasin asja ka mehe vaatenurgast, et kuidas ta end tunneks olukorras, kus minu prioriteet on lapsed ja alles siis tema. Igatahes, ma nägin asja nii, et suurema osa sellest dekaadist ma polnud selles faasis, kus ma oleksin olnud valmis uuele inimesele pühenduma. Selleks ajaks, kui tundsin, et olen valmis, olin märkamatult vanaks saanud, harjunud ainult iseendaga arvestama ja meeste suhtes üleliia nõudlikuks muutunud. Sellepärast ma praegu mõtlengi, et kümme aastat tagasi oleks lihtsam olnud. Kümme ja kakskümmend aastat hiljem on kindlasti veelgi keerulisem, selles osas on Pealikul õigus.
Kommentaarid
Postita kommentaar