Sitsi tänava õppetunnid

Poisslast kolides, seisime punase foori taga ja ootasime lubavat tuld. Meie ees rullus lahti tõsieludraama. Natuke napakas see ristmik seal Sitsi ja Kopli tänava nurgal on, viie tee ristumiskoht, kus lisaks lubavale fooritulele peab arvestama veel ka paremakäe ja peatee reeglit. Iga kord sealt sõites on natuke kõhe, kuigi load juba pikalt olnud ja sellest ristmikustki kümmekond korda sõidetud. Igatahes, kaks autot sõitsid ninapidi kokku, otse meie ees. Käis krõps, ühel autol lõi kärsa kortsu ja plastikut lendas kahte lehte. Põhjuseks see, et meesterahvas pööras vasakule, aga ei arvestanud, et ka vastassuunast tulijatele on lubav foorituli. Puänt seisnes selles, et kui mõlemad juhid autost väljusid, siis see, kes reegleid eiras, kruttis nimetissõrme meelekohal ja räuskas. Loogiline. Teises autos oli ju naisterahvas...

Sitsi tänaval elas poeg kaks aastat kopikatega. Paar korda kuus käisin tal järel või viisin koju, ja neid kordi, kus ma ise poleks seda sama viibet meesjuhtidelt sellel tänaval saanud, võin vist ühe käe sõrmedel üles lugeda. Peamiselt seetõttu, et julgesin trepikoja ees peatuda, et laps autost välja lasta ja teises sõidukis istuv härrasmees ei kannatanud 30 sekundit oodata. Regulaarselt juhtus seda, et suurelt tänavalt kitsale majadevahelisele teele tulnud sõiduk sundis mind 300 meetrit tagurdama, hoides oma autonina minu armsa Volli vastas. Ma ei hakka luiskama, ma ei teinud seda lugu neile omalt poolt meeldivamaks. Mängisingi kaasa rolli, millesse mind suruti, nimelt loll eit roolis, kes sõita ei oska. No ja tagurdasingi nii aeglaselt kui ma vähegi oskasin, ise rooli taga itsitades. 

Venelastel on üks film, "Briljantkäsi", arvan, et minu põlvkonna inimesed on seda elus vähemalt korra ka näinud. Sealt on pärit üks lause, mis mulle väga meeldib: "Kui inimene on loll, siis pikaks ajaks." Ning ma mõistan, et kuigi muu maailm võib edasi liikuda, naistel lubatakse hääletada ja autot juhtida, aga teatud seltskonnas on naine ikkagi see madalam eluvorm, kellega eriti arvestama ei pea ja kellele võib alati lajatada, kui loll ta on, kuidas ta millestki aru ei saa ja kuidas tema arvamusega arvestama ei pea. 

Üks mu kolleeg ei ela Sitsi tänavalt kaugel, Arsenali Keskuse kõrval. Ka tema räägib mulle iga päev sellest, kui loll ma olen, kui ma tema arvamusega ei nõustu. Täiesti tavaliseks on muutunud see, kui ta ütleb mulle, et nii lolli inimest pole ta ammu juba kohanud ja et inimesi mitte eksitada, siis peaksin ma oma juuksed uuesti blondeerima. Hullult tahaks öelda, et see mulle korda ei lähe ja ma sellest täiega üle olen. Paraku pean tunnistama, et kui ma oleks üle, siis seda postitust poleks sündinud. Pole päris nii, et ma kodus patja niisutan sellepärast, aga oma intelligentsis kahtlen ma küll sagedamini, kui see mu meelerahu jaoks kasulik oleks. 

Kui ma mõtlen sellele naisele tolles autos, siis ma ei tea, kuidas ma oleksin tema asemel reageerinud. Kahjuks ei näinud ma sedagi, kuidas tema reageeris, sest me pidime edasi liikuma. Aga naisena liikluses tunnen ma küll, et kuigi ma tean liiklusseadust ja reegleid ning sõidan (enamasti) nende järgi, siis iga meelekohas kruttimine, kätega vehkimine, signaalitamine, võtab seest õõnsaks ja paneb mind kahtlema, et kas ma ikka toimetan õigesti. Võib-olla, kui ma ükskord suureks kasvan ja julgeks muutun, siis ma ei lase ennast kiusajatel terroriseerida ja astun vastu. Aga võib-olla ma kasvan hoopis targaks ja annan järele. Sest milleks ennast alandada ja laskuda nende tasemele?