Seoses sellega, et laste isa Eestist ära kolis, jäi Kadunud Poeg kodutuks. Korter, kus nad isaga elasid, antakse kohe-kohe omanikule tagasi ja lapsel on umbes-täpselt 3 päeva jäänud, et uus elukoht leida. Miks lapse isa korteri üles ütles ja ei võinud seda vähemalt nii kauaks alles jätta, kuni lapsel on uus koht leitud, seda ärge minu käest küsige. Päriselt ka. Ma lähen endast välja ja ütlen asju, mida ma ilmselt ütlema ei peaks. Teisalt, ehk on teatud pakilisus hea, mõni inimene ei hakkagi ennast enne liigutama, kui alles äärmise sunduse tõttu. Õnneks poiss suhtub ise asjasse rahulikult ja noh, halvimal juhul on tal ju alati ka võimalik koju oma ema juurde tulla mõneks päevaks.
Igatahes, poiss otsib üürikorterit. On silma peal hoidnud üüriturul juba paar kuud ja raha hoolega kõrvale pannud. Kuna ta aga käib täiskohaga tööl ja lisaks veel ka õpib, siis napsatakse sageli head pakkumised otse nina alt ära. Ma olen ise ka veidi vaadanud neid kohtasid internetis, aga eks meil on kriteeriumid elupinna osas pisut teised. Vanusega muutub mõni pirtsakamaks ja unustab ära, et tema esimene üürikodu oli üldse puuküttega korter, kus polnud vist voolavat vettki sees. Aga näe, 20 aastat hiljem tundub kõigi mugavustega kööktuba "kahtlases" naabruskonnas halva valikuna.
Ühte korterit käisime koos lapsega vaatamas. Ta saatis mulle lingi ja ma juba pilte vaadates ohkasin ja ägisesin. Aga noh, ikkagi täiskasvanud inimene, kui ta arvab, et see on okei, siis ma ei vaidle, olen toeks. Mõnevõrra tundsin koguni uhkust, et poeg mind kaasa kutsus ja ka maaklerile ütles, et "ma tulen emaga".
Maakleritest olen ma vist paar korda kirjutanud ka. Kuidas ma ei salli seda rassi. Nüüd oli mul võimalus näha nende tööd kliendi perspektiivist, ja noh, pole see vaade parem ühti. Samad etteheited. Kuulutustest on kirjavead. Ei vastata kõnedele. Lubatakse tagasi helistada, ei helistata. Hilinetakse ja lastakse oodata, ainus vabandus, et eelmine klient jäi hiljaks. Ollakse üleolevad ja õigust täis. Eriti tore on minu meelest see, kui maakler hakkab rääkima seadusest. Et seaduse järgi on nii ja naa. Okei. Aga seaduse järgi maksab maaklerteenustasu klient, kes maakleri palkas. Mitte üürilevõtja.
Otse omanikult kuulutused on muidugi teine tase. Üks kirjutab: "Korteris on adekvaatsed kõrvalkulud". Mis asi on adekvaatne kõrvalkulu? Ma tahan teada numbreid, mitte sinu hinnangut. Siis võid juba kirjutada ka, et "korter on täiesti norm, okei, noh". Sellest ei hakka ma rääkima, et palutakse helistada vahemikul 10-18ni, aga telefoni numbrit kuulutuse juurde ei raatsita lisada. Kas see on mingi proovikivi, et kui sa mu numbri netist suudad leida, siis oled jõudnud järgmisele tasemele?
Mis tuli mulle mõnevõrra ebameeldiva üllatusena, et kunagisi ühikaid, kus elasid põhiliselt ainult eluheidikud, üüritakse nüüd välja korteritena. Nii Mustamäel, Põhja-Tallinnas, Kristiines kui mujal. Kuigi ma ei tea, miks see tuli üllatusena või miks see ebameeldiv on. Ma olen ise neis külas käinud inimestel ja seest on need ju tihti väga korralikud ja kenad. Noh, kui sa suudad üle elada selle esimese šoki, mis tabab trepikojaust avades. Ilmselt minu enda mingid stigmad ja vastumeelsus selles suhtes, et minu vaene laps peab elama koos narkomaanide ja padujoodikutega.
Veel üks ebameeldiv nähtus on see, kui otsitakse endale kaasüürniku. Kuulutuses on kõik kenasti kirjas, et ühetoaline ja siis selgub, et tegelikult on kahe- või kolmetoaline, kus ülejäänud pere, kaks uudishimulikku pensionäri, valjusti "Õnne 13" vaatavad. Ja jälle ma unustan, et tegelikult olen ise ka sarnaselt üht tuba üürinud ja polnud hullu kedagi. Mõnes mõttes isegi omamoodi tore kogemus, et ei pidanud täiesti üksi olema. Aga kõigest 20 aastat hiljem on ainuüksi mõte võõraga koos elamisest iiveldamaajav. Õnneks on selles küsimuses poeg minuga samal lainel.
Sõnaga, kuulutusi vaadates sai mu juuksur tööd juurde.
Teisest küljest on see koduotsimine põnev ka. Ise otsisin ma viimati kodu aastal 2016, kui ma ei soovinud enam üürida vaid tahtsin osta. Käsin kahte korterit vaatamas. Üks mulle ei meeldinud ja teise osas otsustas omanik, et ta siiski ei müü. Üsna kurnav ja trööstitu olukord, mis lahenes sellega, et ostsin hoopis oma üürikodu ära.
Eks ma siis hoian teid kursis, kuidas meil see koduotsing edeneb või tuleb uueks postiaadressiks Kuuse 1, oks 2. Hoidke pöialt!
Kommentaarid
Postita kommentaar