Blogimaterjal

Laupäeva hommikul, kuigi tegelikult oli kell juba 13.32, aga laupäeviti on ju ajal veidi teine mõõde ja tähendus, helistas Kadunud Poeg ja teatas, et ta just ärkas ja tema kortermaja põleb. Koridor on suitsu täis ja kui ta päästeametisse helistas, siis oli teda juhendatud uksed ja aknad kinni hoidma ning oma korteris püsima. Selleks hetkeks oli Päästeamet juba kohal, 5 tuletõrjebrigaadi, politsei, kiirabi ja KAPO. Või nii poiss rääkis. Maja milles poiss elab on ühikatüüpi kortermaja, milles on trepikoda ja igal korrusel pikk koridor, mille mõlemal pool on korterid. Ülejäänud maja oli juba evakueeritud, aga kuna tulekolle oli samal korrusel, kus poisi korter, siis selle koridori elanikud pidid toas püsima, et päästjad saaks tule kontrolli alla. 

Umbes tund hiljem sain lapse + ühe pruudi auto peale. Poisil tuju hea, rääkis nii palju, kui teadis, sest ega neile infot ei jagatud juhtunust, ja teatab, et "sa saad sellest blogis kirjutada!". 

Blogi pidades on see, et igast kogemusest saab ju loo kirjutada. Reedel näiteks käisin kinos ühe endise peikaga ja enne minemist oli kahtluseid ja kõhkluseid piisavalt, et no kas see on ikka hea mõte, mina tean küll, et tal pole minuga mingit lootust, aga kas tema ka teab? Ja kas ta teab-teab või TEAB, mõistate? Et ta võib ju mõistliku inimesena aru saada, et on kindlalt tsementeeritud sõbratsooni, aga kas ta kusagil südame salajases kambris mitte lootust ei hellita, et kui ta piisavalt kaua mu orbiidil tiirleb, siis tabab ära selle mikorohetke, mil ma tunnen end haavatava ja hellana ning lasen asjadel juhtuda. Ja kas mina, olles vastutustundlik inimene, peaks ülepea hoiduma sellisest nörritamisest või mõtlema, et suur poiss, mina olen oma seisukohta piisvalt üheseltmõistetavalt ja selgelt väljendanud ja kui ta tahab sellest midagi välja imeda, siis see pole enam minu südametunnistusel? Kinos, kui ta ennast minu kõrvale pressis ja muudkui mulle igasuguseid asju kõrva sosistas ja kuidas ta pool seanssi mu salli nuusutas ja ohkas, kui hästi see ikka lõhnab, "aga ära seda nüüd valesti võta, eks", siis mõtlesin ma küll, et ikka halb mõte oli, aga noh, vähemalt on mul millest blogis kirjutada. 

Samas juhtub igasuguseid asju, millest blogisse ei kirjuta. Tavaliselt sellepärast, et asjaga on seotud teised inimesed, kes ilmselt poleks väga õnnelikud, kui nad satuvad mõne loo peategelaseks. Tihti jäävad kirjutamata ka mõned kummalised ja veidrad seigad, sest neist ei oskagi nagu mingit lugu välja võluda. Aga võibolla kunagi hiljem, mingi teise loo kontekstis saab seda kogemust ära kasutada. 

Lapsed on mul algusest peale blogi suurimad fännid olnud. Mitte, et nad seda kuigi regulaarselt, või üldse, lugemas käiksid. Kui ma ise olen kahelnud, et kas tasub blogi pidamisega jätkata, kui see osadele inimestele närvidele käis ja mind kirjutamise pärast hukka mõisteti, siis lapsed ütlesid, et saada nad kõik sinnasamusesse ja ära pane tähele. Eks neilgi on olnud perioodid, kus nad on häbenenud ja keelanud mul neist blogis kirjutada ja pilte avaldada, aga nad on harjunud ja eks ma olen neid kaasanud ka protsessi. Nüüd ongi reaalsus see, et nad ise pakuvad mulle blogiteemasid. Ja mitte ainult nemad. Vahel ka sõbrannad või kolleegid mainivad, et sa võiks sellest või tollest kirjutada. Kuigi on ka vastupidist olnud. Et enne mingi loo jutustamist öeldakse, et sellest küll palun ära blogis kirjuta. No ma siis ei kirjuta. Kuigi ma isiklikult arvan, et lugusid peab jagama, mitte neid pantvangis hoidma.