Hestia

Teate, täiesti vale on mul siin kirjutada midagi. Mingit postitust, ükskõik mis teemal. Minu elu, minu murede ja rõõmudega, on nii tühine kõige muu kõrval. Voodi pole piisavalt pehme, seinad kostavad läbi, õhtusöögiks ei pakutud mingit magustoitu. Ptüi! Mis asja sa siin jaurad? Häbi pole? 

Aga ehk on vaja. Eemaldada oma mõtted reaalsusest. Mitte külvata hirmu. 

Olgu kinnitatud, et mul on veidi imelik kirjutada seda postitust ja ilmselt on mul mõnda aega üldse postitusi imelik kirjutada. Pole välistatud, et need muutuvad harvemaks, arvestades, et mul siin kaks projekti käsil. 

Käisin hiljuti Haapsalus spas. Minu tavapärane aastalõpu Saaremaa reis jäi ära, sest ma olin sel hetkel veel üsna loppis ja masetsesin, polnud suuremat peotuju. Aga kuhugi ikkagi kippusin. Seega võtsin ette Hestia Spa Hotelli paketi. Kahele inimesele 99 eurot. Sisaldas majutust, spa ja jõusaali kasutust, õhtu- ja hommikusööki. Ma ei tea, kas see on palju või vähe. Minu jaoks oli norm hind ja nii see broneering tehtud sai.

Umbes kuu enne oma puhkust lugesin Merje blogist tema arvustust samale paketile ja ausalt öeldes võttis seest kõhedaks küll. Ma vihkan külma ja ebamugavust. Samas, ma ei soovinud oma reisi ära ka jätta ning vaikimisi on mu elumotoks kujunenud "kui on tore, siis on hästi, kui on nõme, siis on blogimaterjal", seega kaotada polnud ju midagi. 

Enne kui ma kodu juurest minema sain, oli mu reis rikutud. Hakkasin just parklast välja sõitma, kui üks naaber koju tuli. Jäi mu ette seisma, viipab mulle, et ma tagurdaks, et tema saaks mu vabastatud parkimiskohale parkida. Ja sisemine solvunud Feminist ilmutas oma inetut pale. Asi polnud selles, et mul oleks olnud raske tagurdada paar meetrit ja inimesele koht loovutada. Asi oli selles, et kogu frustratsioon kõikide nende eelnevate olukordade tõttu oli saavutanud oma lae. Miks pean mina tagurdama, kui tema saaks tagurdada, mind välja lasta ja parkigu siis kuhu tahab? Ma vastan teile: sest tema on mees ja mina naine. Kui minu asemel oleks olnud mingi jõmm bemmis, siis poleks ta minuga sellist lolli võimumängu etendanud. Seltsimees Lendav Konn valgustas mind kunagi, kui mul oli sarnane seis spordiklubi parklas, et parklast lastakse välja enne ja siis sõidetakse sisse. Too mees nägi eemalt, et ma olen välja sõitmas, sellest hoolimata sõitis ta otse edasi ja jättis oma auto minu Volli ninast 20 sentimeetri kaugusele ning hakkas seletama. Ma ei seletanud midagi. Olingi loll eit, kes ei oska tagurdada. Suretasin mootori välja ja nii me sitsisime seal 15 minutit. 

Kui mul kopa lõpuks ette viskas, olin naine edasi ja helistasin korteriühistu esimehele, et kuule, meil on siin patiseis ja mul vaja linnast välja sõita. Ühistu esimees kappas kohe kohale hädasolevat neidist päästma. Astus venna juurde ja küsib, et mis toips. Mees midagi seletas, viipab minu suunas. Mina kehitan tuima näoga õlgu, et mina ei tea midagi, ma jälgin siin ainult liiklusseadust. Temal on kõrval vaba koht kuhu tagurdagu. Midagi ütles esimees talle veel, ei kuulnud mida, võimalik et ütles, et ah, mis sa mingi lolli eide pärast siin esined, las läheb ära, saame kõik koju. Igatahes, selle peale siis mees lõpuks tagurdas ja vabastas parklast väljapääsutee. Võite vabalt pead raputada, et issand, kui nõme käitumine, miks sa ei võinud lihtsalt targem olla ja järele anda, mida sa omaarust tõestasid? Jah, ega ma mingit saavutustunnet ega võidumaitset ei saanud sellest. Vaevalt, et see mees tulevikus sarnases olukorras teisiti käitub. Läks koju, kirus mind, võimalik, et ma pean nüüd oma autot mõnda aega üldse kusagil kaugemal parkima, et vältida "juhuslikke" kriimustusi sõidukil. Aga mul oli seda väikest võitu vaja. Mul on tõsiselt maksimaalselt okseaugni sellest, et mehed teevad, mis tahavad ja naised peavad pidevalt järele andma. Minu jaoks ei olnud jonnimise põhjus see konkreetne inimene või situatsioon, vaid kõik eelnevad sarnased olukorrad, kus mulle on keskmist sõrme näidatud, krutitud näpuga meelekohas, mind sõidurajalt välja pressitud, mulle signaali antud, kuigi ma ei rikkunud reegleid. Kertu kirjutas blogis väga õigesti, et suurema ja tugevama agressioon saab lõppeda alles siis, kui väiksem hirmu ei ilmuta. Jah, ta rääkis hoopis teisest asjast, aga minu jaoks tol hetkel oli küsimus justnimelt selles. Ma ei anna alla ja ei lömita su ees ainult sellepärast, et sa oled mees. Austus on asi, mis tuleb ära teenida. 

Aga noh, vastik oli mul ikkagi. 

Kui mul pärast auto maanteel ei võtnud püsikiirust hoida, siis lisandus järgmine mure. Mis siis nüüd mu armsal Vollil on? Sõnaga, kui ma lõpuks Haapsallu jõudsin, polnud mul just erilist lõõgastustuju. Registratuurist sain uksevõtme ja küsiti, et kas laud on broneeritud õhtusöögiks. Ei ole. Soovitas broneerida, kuna maja on täis ja ei pruugi olla kohti. Läksin kohe registratuurist restorani, et laud broneerida. Sealt öeldi, et kui on õhtusöök paketi sees, siis lauda ei broneerita vaid õhtusöök on buffee stiilis ja igaüks võtab ise. Milleks siis registratuurist selline soovitus? Sellest ei saanudki aru.

Tuba ise oli kena, puhas, viisakas. Aga kitsas. Minu jaoks oli veidi imelik ka, et kapp, kuhu riided panna oli voodi kõrval, mitte esikus, nagu tavaliselt on olnud. Sisuliselt ma pean saabaste ja jopega voodisse ronima, et riided kappi panna. Aga noh, pisiasi, suures plaanis. Külm mu tuba ei olnud, selles osas oli kõik hästi.

Üks asi, mis mind on viimasel ajal hakanud hotellitubades häirima, on televiisor. Kuna ma ise pole suur telerisõber, siis ei saa ma selle vajadusest üldse aru, aga olgu. Mind häirib nimelt see, et öösel on standby punane tuluke suunatud voodi poole ja ma ei saa ju magada, kui on igasugused valgused toas. Aga olgu, saan aru, et see on vist ainult minu isiklik kiiks ja kui nii hirmsasti häiris, oleks võinud ju juhtme seinast välja tõmmata. Tundub, et nii palju ei häirinud, aga vigiseda meeldib küll.

Spa osa oli väike ja rahvast täis. Ehk ta seetõttu tunduski väike, et nii palju inimesi oli, et istudagi polnud õieti kuhugi. Samas, mingi koha ikka leidis ja erinevaid saunu ning vannikesi oli piisavalt, et end hästi tunda. Usun, et kui rahvast oleks hõredamalt olnud, oleksin ma seda kogemust rohkem nautinud. Teisalt jälle, ehk just hea, et eesti siseturism õitseb ja inimesed oma raha kodumaal tuulutavad. 

Õhtust läksin sööma vara, põhimõtteliselt kohe, kui saal avati. Pilti toidust ei teinud, ei tekkinud sellist ahvatlust, et nii ilus ja vaja jagada. Toidu osas mul erilisi pretensioone pole, eriti meeldis, et köögiviljade ja värske salati valik oli lai ning värske. Natuke imelik oli, et kala polnud pakkumises, aga sea ja kanaliha olid hästi valmistatud. Kõige suurema pettumuse valmistas siiski olematu magustoit. Ehk jäi mul midagi kahe silma vahele ja ma ei märganud, aga oli puuviljasalat, mis koosnes melonist ja üksikutest mustikatest ning mingi kahtlast päritolu helebeež kreem, mis nägi välja nagu kohupiimakreem, aga maitses nagu.... löga. Vabandust, kui see oli koka mingi meistriteos ja päris maailmas hinnatud dessert, aga ma oleks ühe korraliku kohupiimakoogi üle õnnelikum olnud, kui selle misiganesjama. 

Öösel ma muidugi silmatäit ei maganud. Selles pole keegi teine süüdi, kui minu ärevus ja ülitundlikkus. Kuulsin, kuidas terve öö keegi akna all trampis, kuigi ilmselt lihtsalt kodanikud jalutasid koera või midagi, aga kuna tee oli jäine ja mina olin ärev, siis minu jaoks oleks nagu roomikutes kaitseväelaste paraadi ettevalmistused pool ööd akna all toimunud. Hommikul ärgates oli tuumabohmelli tunne, aga ilmselt kui ma oleks päriselt joonud, siis ma oleksin vähemalt maganud. Sellele tundele lisandusid uudised sõjast, mure armsa kaasblogija suhte tõttu, äng oma auto võimalike mootoririkete ja nendele kuluva papi pärast, igatsus oma laste järele. Ei olnud hea hommik. 

Aga hommikusöök oli unistus! Siis oli mul küll kahju, et ma telefoni söögisaali kaasa ei võtnud, sest oi mul oleks praegu pilte jagada. Munaomlett, selline, mida nad minu meelest ainult hotellides teha oskavad, praetud šampinjonid (!), croissandid, kohupiima kook, pannkoogid, saiakesed, sõõrikud - sõnaga kõik sellised asjad, millest ma eelmisel õhtul puudust tundsin. Kuna ma hommikuti ei söö, siis ei suutnud ma kõike seda kahjuks ka ära proovida ja ära nautida. Mekkisin veidi üht ja pisut teist, kõht sai kurguni täis, aga nii palju jäi veel maitsmata. Ehk kui ma järgmine kord satuks, siis ma loobuks vast õhtusöögist, aga hommikusöögile pühendaks kohe kaks tundi. 

Kokkuvõttes oli reis parem, kui ma lootsin ja ainus põhjus, miks ma seda ei suutnud täielikult nautida, olid mu enda deemonid, mis mu rõõmu kärpisid. Tagasiteel sõitis Volli nagu miška, ehk ta tahtsiski vaid pikemat sõitu saada, et mootor kenasti koostööd teeks. Lapsed olid endale Hessi tellinud ja magasid kolmeni, ei igatsenud keegi mu järele. 

Nüüd ma pean plaani Lõuna-Eestisse spaatama minna. Kui keegi teab soovitada ühele ärevale ja tundlikule tropile pehmet voodit ja magustoiduga hommikusööki, siis ma juba ette tänulik.