Julged rasvased hundid

Juhtus mitu asja: 1) saatis mulle tundmatu noormees sõnumi instagrammi. Ütles, et oli mind trennis näinud ja mind imetlema jäänud; 2) oli palju juttu elu õppetundidest ja kogemusest; 3) jõusaalis üks noormees pakub mulle suurt huvi; 4) meenus, et mul on elus mitu suhet olnud, mis on minu enda algatatud ja mis mulle pikas perspektiivis palju rõõmu tõid. 

Siis meenus mulle ühe naise lugu. Seda ma lugesin juba ammu-ammu, isegi ei mäleta enam millisest allikast, äkki Redditist. Tol ajal olin ma ülepea kaela Naabripoissi armunud ja ei julgenud talle läheneda, sest ma arvasin, et selline mees minusugust naist kunagi ei vaataks. Lugu ise oli järgmine: üks naine sõitis igal hommikul metrooga tööle, elas ta Londonis. Selles rongis sõitis sageli koos temaga mees, kes naisele silma jäi. Jäi silma mitte ainult meeldiva välimuse tõttu, vaid kuna mees tihti raamatut luges. Kuna ka naine ise oli suur raamatusõber, siis selline asi talle mõistagi silma jäi. Polnud haruldane, kui mees luges sama raamatut, mida naine luges või mida lugenud oli või kavatses lugeda. Kuid sõitsid nad samas rongis ja naine püüdis mõistatada, et kas ja kuidas mehe tähelepanu köita. Lõpuks otsustas ta mehele kiri kirjutada ja võimaluse avanedes see talle üle anda. Kirjas kirjutas ta üsna avameelselt sellest, mida ta oli mehest arvanud ja kutsus ta kohvile. Mõne nädala pärast see võimalus avanes ja kiri sai mehele edasi antud. Paar päeva hiljem saatis mees naisele sõnumi, et ta on tähelepanust meelitatud, aga kuna ta on suhtes, siis ta kohvile ei tule. Noh, mis siis ikka, mõtles naine, nüüd ta vähemalt on proovinud ja teab. 

Läks mööda pool aastat või veelgi kauem, seda nüanssi kahjuks ei mäleta enam nii täpselt, kui naine sai tundmatult numbrilt sõnumi, milles mees, kes talle metroos oli silma jäänud, kirjutas et tema suhe lõppes ja kui naine on endiselt kohvist huvitatud, siis nad võiksid kokku saada küll. Ja said kokku ja jäidki kokku. Selline moodne muinaslugu, eks. 

Igatahes. Kõik see pani mind mõtlema, et ma ju ise võin oma madala enesehinnanguga arvata, et "selline mees mind ei taha", aga kust mina tean, äkki tal on ka madal enesehinnang ja ei näe ennast kõrvalt, kui imeliselt suurepärane ta on? Ja kas ma mitte ise siin sügisel ei vahutanud kõvasti selle üle, et kui sulle keegi meeldib, siis ütle seda, sest mis on kõige hullem asi, mis saab juhtuda, ah? Et ta ütleb, et tänan tähelepanu eest, aga sa ei kõdita mu põue õigel viisil? On see siis nii kohutav? Võib ju ka nii minna, et inimene ütleb, et kohvile ta tuleks vabalt. Ja kas ma pigem ei teaks ja unistaks siin niisama? Ma pigem teaks. Ma arvan.

Sest jõusaalis käib üks ulmeilus mees. Ta on väga suur, no ma arvan, et mingi kaks meetrit vabalt. Lisaks on ta ilusas vormis ka ja tema lihased on lihtsalt ülemõistuse fantastilised. Ega ma muud ei teagi. Puhas on, viisakas. Tal on intelligentsed silmad ja väga tõsine nägu. Minu vastu on ta alati meeldiv olnud. Tean seda, et ta käib regulaarselt trennis ja tema treeningkava on kindlalt paigas. Ilmselt vaktsineeritud, sest muidu ta jõusaalis ei saaks käia. Ringi ei vahi, tundub järjekindel ja truu olevat. Paistab minust mõnevõrra noorem. Hääl on tal meeldiv. Eestlane. Kõik. Aga no vot tõmbab mind tema poole. Võimalik, et tõmbab juba puhtalt gravitatsiooni tõttu, nii nagu suured objektid hoiavad väiksemaid oma külgetõmbejõuga orbiidil, ma ei tea. Rahu ei anna, unistan temast iga öö. Nagu mingi vinniline tiinekas, ma ütlen!

Jääda ootama, et ta ise mulle läheneb? Võiks. Aga kuna minu sallinuusutajast austaja käib mul jõusaalis järel ja sätib ennast pidevalt minu lähedusse, siis ega sinna kolmandat enam väga vahele ei mahu. Ja eks enamik inimesi käib trennis siiski selleks, et trenni teha, mitte lantimas, siis pole väga pointi loota, et ta ise tuleks juttu ajama. Ja no kui uskuda seda linnalegendi, et naine ju valib endale mehe ning võtta arvesse, et ma olen mitu korda päris ilusti valinud, igatahes olen ma nendega, keda ise valisin paremas suhtes, kui nendega, kellel end valida lasin, siis miks mitte proovida? 

See, kuidas naised mehi landivad on ju hoopis teistsugune kunst. See nõuab palju rohkem kannatlikkust ja planeerimist. Sest me ei taha ju jätta muljet, et jookseme mingi poldi järele. Me tahame jätta muljet, et kogu asi oli algusest peale mehe idee. Siis on hundid söönud ja lambad hoitud. Ja no, kui halvasti valin, siis olen ise süüdi. Ja ehk sellest on mul midagi ka õppida.