Suhtlemisoskus

Vaatasin Netflixist sarja "Love is Blind" teise hooaja ära. Esimesest hooajast kirjutasin siin ja siin kirjutasin sellest, mis osalejaist paar aastat hiljem sai. Lühidalt siis seisneb idee selles, et emotsionaalne side on olulisem, kui füüsiline. Osalejad saavad suhelda inimestega, neid nägemata ja kui neil tekib tugev tõmme, siis tehakse abieluettepanek ja saatest lahkutakse kihlatud paarina. Esimesest vestlusest kihlumiseni kulub umbes nädal. Kui on kihlutud, siis saavad ka lõpuks üksteist näha. Koos veedetakse neli nädalat, mille lõpus toimub pulmapidu. Kas sellest emotsionaalsest sidemest, mis tekkis ilma partnerit nägemata, piisab ka päris elus suhte toimimiseks, sellele püütakse vastus leida. 

Esimene hooaeg mulle meeldis. Osalejad olid sümpaatsed ja nende keemia omavahel ka läbi teleriekraani tuntav. Teine hooaeg jättis mind külmaks. Kuna ma olen tuntud oma pinnapealsuse poolest, siis lihtsalt polnud attaktiivsed need osalejad ja nende saatused jätsid mu külmaks. 

Kirjutama ajendas aga nende omavaheline suhtlus. Just see suhtlus, mis toimus juba siis, kui nad koos olid. Lühidalt - inimesed ei oska suhelda. Osalejad on seal kolmekümneeluaasta ringis ja neil puudub oskus kuulata ning ennast täiskasvanulikult väljendada. Üks paar oli selline, kus mees oli suur eneseimetleja ja vajas partnerilt pidevat kinnitust, et ta on ilus ja tore ja naine on õnnelik, et temaga on. Naine aga sõimas ja alandas meest, naeruvääristas teda ja ütles pidevalt, et "ma teen ju ainult nalja".  Mõlemad mürgised. Esiteks, miks sa vajad nii palju välist tunnustust? See on suht lapsik ja ebaseksikas. Muidugi pikas suhtes ikka vajame seda, et meid kiidetakse ja märgatakse, aga nagu, ära nori komplimente. Sa võid neid ju saada nii, aga on need siis midagi väärt? Ja teine, miks sa teed teise inimese üle nalja? See pole naljakas, see on õel ja madal. Tee enda üle nalja. Muidugi teine lunib su käest komplimente, kui sa teda pidevalt alandad ja jätad mulje, nagu teeksid talle teene temaga koos olles. 

Veel oli seal paar, kuna naine on ülemõtleja. Ta väänas kõiki sõnu, mida mees talle ütles. Ise saadab mehe peole, kuna tal on halb olla ja minna ei saa, aga kui mees läheb, siis küsib naine kodus, et kuidas sa võisid minna, kui sa nägid, et mul on halb. Või kui naine läks sõbrannadega nädalavahetuseks peole ja mees küsis, et kas nii hakkabki nüüd olema, siis naine luges sellest välja, et mees keelab tal üksi koos sõbrannadega väljas käia. Mees on väga mõistev, kannatlik, kuulab, väljendab ennast ja siis nad lepivad ära, kuni naine järgmine päev mingist teisest asjast vile üles võtab. Ausalt, selle mehe asemel oleks ma ammu juba saba teinud.

Selleni ma tahtsingi jõuda. Et ma astun kohe suhtest välja, kui mul on ebamugav. Liiga kiiresti. Kui ma saan väiksemagi vihje selle kohta, et ma pole mehe jaoks prioriteet, siis ma ei hakka ennast meelde tuletama, lunima tähelepanu, saatma kolme sõnumit järjest, sest "äkki ta esimest ei näinud", või äkki ta telefoniga juhtus midagi või äkki... See ei tähenda, et ma alati ootan, et mees esimesena kontakti võtab, aga kui ma olen kaks korda esimesena vestlust alustanud, siis kolmandat korda seda ei juhtu. Veel on mul rumal komme mitte vastata, kui vestlus mind tüütab. Kui mees räägib ühte ja sama juttu või kui ta saadab mulle linke muusikapaladele. Täiesti ausalt, ma ei viitsi teiste playliste kuulata. Või noh, mitte võõraste omi. Mul on hea meel, et sa kuulad mussi, aga nagu, mis see mulle sinu kohta ütleb? Ainult seda, et sa oled kooner, kui ei raatsi Spotifyd tellida ja saadad mulle YouTube linke, mis võtavad julmalt palju akut ja mida ma ei saa telefonis teiste äppidega koos kasutada. Kui sa nii hirmsasti tahad mulle midagi saata, siis saada mingi loll nali, mille avamine ja vaatamine võtab paar sekundit. 

Nagu te õigesti järeldate, ma olen suht ennast täis ja nõme meestega. Minuga on raske suhelda, mind on keeruline armastada, sest ma teen ise kõik selleks. Ma usun seda, et inimest peab võtma sellisena nagu ta on, mitte üritama teda ümber muuta. Kui ma saan mehelt sõnumi, verbaalse või teistlaadi, et ta ei tea, kuidas minuga ümber käia, mis mulle meeldib või kuidas mu südant võita, siis ma ei viitsi teda õpetada ka. Või noh, ma võin mingeid teatud asju öelda. Umbes, et mulle meeldib, kui mind naisena koheldakse, mulle ust avatakse, mulle mantel selga aidatakse. Aga kui ma pean iga pisiasja üle rääkima, siis mu huvi kaob üsna kiiresti. Mul on juba neli last, keda ma olen viimased kakskümmend aastat õpetanud, kuidas naistega ümber käia, mul puudub huvi seda projekti veel järgmised 20 aastat arendada. Ma arvan, et ühesugused leiavad sarnaseid. Mõnele mehele tuleb loomulikumalt tähelepanu ilmutamine, teda ei pea õpetama. Samas on ka naisi, kelle jaoks sellised asjad pole olulised. Ei hakka selliste naiste käest ometi ju häid mehi üle kaaperdama. 

Veel on mul selline imeline omadus, et kui keegi hakkab mulle päriselt meeldima ja mul tekib oht oma süda anda, siis hakkan ma ise ülimalt suure agarusega seda suhet saboteerima. Ma teen kõik, mis on mu võimuses, et mees, kellesse ma armuma hakkan, mu juurest saba jalgevahel metsa poole kappaks. Ma näitan mehele kõik oma vead ja sita iseloomu lühifilmina kahekümneneljatunnise seansi jooksul.  Normaalsed mehed lähevad tavaliselt ise minema selle peale. Kangekaelsed jäävad, mis saadab mulle signaali, et neil on mingi tõsine hälve, mis sunnib mind neid hülgama ja blogis kirjutama halapostituse sellest, kuidas keegi mind ei armasta, kuidas kõik mehed on miniviineriga tropid ja sotsiopaadid. Et selline nunnu olen meessooga suheldes. 

Ma ka ei oska suhelda. Sellepärast ma seal saates teiste vigasid märkangi nii hästi. Nagu neil, nii on ka minul emotsionaalset pagasit nii palju kaasas, et ma e oska olla normaalne. Vallalisena oldud aastate jooksul olen ma arvanud, et põhjus on kord selles, et olen usklik ja minu valikud on piiratud. Siis arvasin, et mu sada last peletavad kõik minema. Loomulikult oli periood, kus ma arvasin, et ma olen liiga vana ja maha kantud. Veel kujutasin ma ette, et olen liiga paks, liiga vaene, liiga rikas, liiga isepäine, liiga tark, liiga loll, liiga nõmeda iseloomuga, liiga hea südamega. Kui põhjus oli kogu aeg selles, et ma ei oska suhelda nagu täiskasvanud inimene. Tea, kas nüüd, kus ma olen põhjuse tuvastanud on mul võimalik midagi selle heaks ära teha, et ma edaspidi ennast viisakalt üleval oskaks pidada või olen ma lost cause? 

Võtsin ette end teadlikult treenida. Teen teiste inimeste peal kuiva trenni. Kui keegi mind ärritab, siis ma jään. Ei lähe kohe tikke otsima ja silda põletama. Hingan sisse ja välja, analüüsin, et kas minu lahkumine on selle teise jaoks kaotus või võit, aga minu? Ja jään. Vahel olen isegi mänginud mõttega, et ma ütleks välja, et tead, see mis sa praegu ütlesid ei olnud eriti kena ja see tegi mulle haiget. Mõtteks on jäänud. Sest ma saan ju aru, et igast asjast pole mõtet tolmu üles keerutada ja et ma ise ütlen ka kogu aeg asju, mis pole kuigi kenad ja mis inimestele haiget teevad. See, kui keegi mulle seda nina alla hõõruks, ei muudaks mind paremaks inimeseks.