Halvad ideed

Kahtlemata te teate, et ma olen meister imeliste ideede genereerimisele. Need on seda suurepärasemad, et ma neid tavaliselt teostada ei suuda ja need jäävad ripakile. Nagu näiteks see kampaania, mida ma siin hoolega eelmisel aastal läbi viisin - "Mees jõuluks majja!" oli küll mehi majas, aga noh, tegelikult ikkagi luhta läinud üritus. Või siis see, et tahtsin 110 kilo jõutõmmata. Või 100 raamatut aastas läbi lugeda. Kõik head ideed ja sellepärast ma neid ei puutugi. 

Siis on mul vahel mingid teised ideed ka, mis on algusest peale halvad ja mida mul on tingimata vaja ära teha. Sest ma mõtlen, et eh, no kui halvad need ikka olla saavad!?!

Hiljuti nägin Instagramis kellegi raamaturiiulit, mis oli sorteeritud värvide järgi. No jube ilus, silm puhkas. Mõtlesin, et mul on ka kodus kolm raamatut ja sein, kus saaks põhimõtteliselt sama teostada. Ja hakkasin kohe teostama, sest ma olin parasjagu Covidiga koduarestis ja midagi tarka ka teha polnud. Esiteks ei jäänud see minu meelest üldse nii seksikas, nagu see mu peas oli ja teiseks, mis on palju-palju hullem tulemus - ma ei leia enam oma raamatuid üles. Tean peast, kus need mul enne olid, sest varem olid raamatud mul autori ja žanri järgi. Teadsin kus elulood on, kus lastekirjandus, kus populaarteadus, psühholoogia, reisikirjad, armastusromaanid ja põnevikud. Nüüd... nüüd ma peksan ennast iga kord, kui mul on vaja raamatut leida. Loll, väga loll idee! 

Mul on juba tükk aega peas mõte, et ma tahaks sellist pilti lasta sõbrannal teha, kus ma istun ja kirjutan, juuksed peapeal lohakas krunnis, klaviatuuri kõrval tuhatoos konide ja suitseva sigaretiga, mustad kohvikruusid ja veinipokaalid. Mulle tundub, et jube hea pildi saaks. Pealkirjaga "Kirjanik töös" või "Loomingu keskel" või noh, midagi muud sellist diipi ja filosoofilist. Miks peavad sigaretid seal olema, seda teab ainult jumal üksi. Nagu tõsiselt võetava kirjanduse juurde peab ilmtingimata nikotiinisõltuvus kuuluma. Aga pilti me veel teinud pole. Kuigi idee on fotograafile edastatud. 

Paki sigarette ostsin ma ometi. Mitte ainult selle foto jaoks, vaid ühe teise. Istusin laupäeva hommikul kohvilauas koos lastega ja teatan mõtlikult, et mul oleks vaja suitsu ja kondoome osta. "Pildi jaoks, jah?" reageeris Esmasündinu tuimalt mälumiste vahel. Vaadake, ma olen osanud elu elada nõnda, et ma pole veel kunagi kellelegi suitse ostnud. On küsitud, et nagunii lähed poodi, võta mulle üks pakk. Olen pikalt saatnud. Aga nüüd oli vaja. Ja ma ju ei tea isegi seda, palju need suitsud maksavad. Uurisin siis maad. Kallid. Hirmus! Siis panin maha sõjaplaani, et kuhu neid ostma minna. Ma ei saa ju lihtsalt lambist oma kodupoodi minna. Mida nad minust küll arvavad? Sõitsin kaugemasse Maximasse. Kliendikaarti ka ei kasutanud, et jumala eest jälge maha ei jääks. Peopesad higised, seisin järjekorras. Minu ees seisid kolm varateismelist, kes kuuldes, et ma suitse ostan, mõistsid mind põlglikult hukka: "Fui, suitsud on RÕVEDAD!" No jah, ma tean! 

Edasi hakkas kodus tossutamine. Nii palju ma olin kursis, et kui suitsu ei imeta, siis see ei põle vaid kustub ära. Aga no, ma võin kunsti nimel igasuguseid hulluseid teha, aga isegi mul jookseb kusagilt piir. Ja mina ei taha suitsu sisse hingata. Selgus, et kui piisavalt tuuletõmmet tekitada, siis ma ei peagi, tuul hingab. Terve neetud korter haises pärast! Poisid vingusid nii et vähe polnud. Nüüd mul on sisuliselt terve pakk Marlboro sigarette kraanikausi all kapis. Ilmselt mitte kõige mõistlikum koht nende hoiustamiseks... 

Siis ma liitusin mingi väljakutsega, mille kohaselt ma peaks aprilli kuus suutma 100 kilomeetrit joosta. Milleks mul seda vaja oli? Mitte et see mingi eriline väljakutse oleks. Kümnel päeval jooksen oma tavapärase ringi ära, kui hull see ikka on? Aga ma ju tunnen ennast. Mul on vaja teiste osalejatega võistlema hakata ja esinema. Mis tähendab, et ma võin seal vabalt ka 200 km ära joosta. Sest peaasi, et ma kõige suurem luuser poleks, eks. Loll, loll!

Ühel õhtul sängis lebades, tuli mul omaarust veel üks selline potentsiaalselt idiootne mõte. Kirjutada postitus sõnadest, mida inimesed pidevalt valesti kasutavad. Nagu näiteks sõna "ennem" või "õieti". Aga ma vist sain seekord õigel ajal jaole, sest nagu, tere-tere, mina olen muidugist see kõikse õigem õpetaja siin valmis. 

Õnneks, mis mind tugevasti lohutab, on see, et ma pole üldse ainuke oma ideedega. Näiteks ühel hommikul avastasin, et üks verinoor tütarlaps oli mulle öösel saatnud sõnumi: "Sa oled päris pandav 😉😘😘😫😈". Nii et jah, juhtub ka parimates peredes.