"Naise koht"

"Naise koht"

Marianne Mikko

Toimetanud Tiina Soon

Kirjastus Rahva Raamat, 2021 

260lk

Haarasin selle raamatu raamatukogust süvenemata teemasse. Kui oleks kaane pealt lugenud, et millest sisu, siis päris ausalt öeldes, oleks see minust raamatukokku maha jäänud. Pärast esimest paari peatükki tekkis segadus, millest ma lõpuni jagu ei saanudki. Nimelt selle osas, et milleks või kellele see raamat kirjutatud on. Tekst on iseenesest ladus ja voolav. Mõtted on edastatud korrektselt ja puhtalt. Ja siiski jääb küsimus, et milleks seda vaja on või kellele.

Juttu on naistest ühiskonnas. Naise rollist poliitikas, teaduses, ilumaailmas, kultuuris, perekonnas. Lugedes jääb mulje, et sajandeid on naisi tagaplaanile surutud ja praegugi kannatavad tublid naised meeste poolt kehtestatud reeglite tõttu. Autor jutustab südant lõhestavalt sellest, kuidas naistel pole kohta juhtide seas ja toob välja, et kõigest 31% juhtipositsioonil olevatest inimestest on naised. Ja haridussüsteem on ka kallutatud meeste kasuks, sest poisid saavad halvemaid hindeid kui tüdrukud ja õpetajad on peaasjalikult kõik vanad naised ning kooli direktoritest on 67% naised. Ning mõelda, kõik see ahistamine algab juba lasteaias, kus tüdrukud on sunnitud roosade nukkudega kodu mängima ja neil ei lubata siniste traktoritega võidusõidumänge mängida. Põhiline probleem oli selles, et mehi on erialadel siiski rohkem kui naisi ja vaesed naised peavad meestele lapsi sünnitama ja ei tohi teha nii palju aborte, kui tahaks. Rääkimata veel sellest, et naistel on sund olla ilus ning need kes pole, saavad karistatud ning kiusatud.... teiste naiste poolt. 

Kõike seda juttu oli põhjendatud viidatud allikmaterjalidega. Et lugeja saaks veenduda, kõik see on fakt, mitte mingi naiste luul.

Issand. Palun. Halasta. Mõtlesin ma iga peatükki lõpetades. Kõik see, mis kirjas, võib iseenesest tõsi olla. Ma ei vaidle vastu. Ometi on need tõsiasjad kontekstist välja kistud ja ei heida olukorrale adekvaatset pilti. 

Räägime sellest, miks on mehi juhtivatel kohtadel rohkem, kui naisi. Esiteks seetõttu, et meestel on loomu poolest omadused, mis sobivad juhirolli. Neil on enesekindlust, riskijulgust, veenmisoskust ja teatud julmust, et üle laipade minna. Teiseks, mehed ei vali tavaliselt peret, kui nad lapsi hakkavad saama. Selles mõttes, et vähesed mehed eelistavad koju jääda ja lasta naistel perele leiba teenida. Miks see nii on seotud kindlasti ka ühiskonnas valitsevale stereotüübile, et mees peab olema tugev, hoolitseja ka kaitsja. Lisaks see, et naised on nii ehitatud, et neil on vajalikud aksessuaarid lapse toitmiseks kaasas. Kui naine otsustab pärast sünnitust tööle minna, siis on see kõigile osapooltele lisaraskus. Paljud naised ei usalda oma mehi beebiga. Neil on tugev kontrollivajadus kõike "õigesti" teha ja kui mees paneb lapsele valet värvi sokid jalga, mis mütsiga ei sobi, noh, siis on palju jama. Nii loobuvadki mehed hooldajarollist ja lähevad kodust välja leiba teenima, sest seal neid ei kritiseerita ja seal nad tunnevad, et saavad pere heaks midagi ära teha. Kui naine on aastaid töö juurest eemal, siis tema enesekindlus ja ehk mingil määral ka oskused langenud ja tööle naasmine on keeruline. Lisaks see, et naised on loomult rööprähklejad, mis tähendab, et tööl olles mõtlevad nad kodule ja lastele, ja kodus olles lahendavad nad peas tööalaseid probleeme. Ja kuigi naised on võimekad, siis paratamatult mängib selline fookuse hargnemine rolli selles, miks nad ei ole töö juures nii edukad, kui mehed, kes ei oska rööprähelda ja kui nad tegelevad ühe asjaga, olgu see siis töö, lastega mängimine või nätsu närimine, siis nad pühendavad end täielikult sellele ühele tegevusele ning see peegeldub ka tulemuses. 

Üks asi, mis kiputakse kahe silma vahele jätma, kui jutt on sellest, miks mehi on teatud erialadel rohkem kui naisi, on see, et mehi sünnibki rohkem kui naisi. Mitte mingi valemiga ei saa olla naisi mistahes positsioonidel 50%, kui kogu elanikkonnast pole naisi 50%. Matemaatika ei tööta niiviisi. 

Räägime natuke haridussüsteemist. Et kui õpetajad on naised ja tüdrukutel läheb akadeemiliselt paremini, kui poistel, siis, milles on probleem? Probleem on selles, et õppekavad ongi koostatud naiste poolt ja naistele. Tüdrukutel on loomu poolest lihtsam istuda ja infot lektorilt vastu võtta. Poistele on vaja interaktiivsemat lähenemist ja rohkem füüsilist tunnetust. Kui see konkreetne asjaolu arvesse võtta, muutub kohe ka sugudevaheline akadeemiline lõhe väiksemaks. Võrdluseks võiks tuua IQ testid. Mehed saavad neis testides paremaid tulemusi. Vabandust, lubage ma sõnastan korrektselt: valged, lääne ühiskonna mentaliteediga mehed saavad neis testides kõrgemaid tulemusi, kui kes iganes teised. Põhjus ei ole selles, et keskealine valge heteromees on targem kui kõik teised. Põhjus on selles, et need testid on koostatud valgete heteromeeste poolt nende jaoks. Kuigi see info on praegu juba veidi iganenud. Teste on täiendatud ja arvestavad rohkem inimeste tegelikke vaimseid võimeid, olenemata sellest, kuidas nende aju on ehitatud ja nende kultuur neid kujundanud. Aga 20 aastat tagasi oli see nii. Tunnen ise mitmeid mehi, kes on kunagi need testid teinud, kõrged tulemused saanud aga ise ei tea, kuidas dokumentidele Smart ID-ga allkirja panna. 

Naise kehast. Milleks kirjutada seda, et vaesed naised neil on surve olla täiuslikud? Kelle poolt surve? Meeste? Lubage naerda. Jah, on mehi, kes kommenteerivad ja õiendavad. Aga kui me oleme ausad, siis naised on need, kes üksteist karmilt kritiseerivad ja pahatahtlikke kommetaare pilluvad. Ma olen täna 41-aastane ja mul meenub kogu elatud elu jooksul 3 meest, kes on kuidagi halvustanud mu välimust. Kõik teised pahatahtlikud märkused on tulnud suguõdede poolt. Ette on jäänud mu kõhnus ja tüsedus, mu varakult arenenud rinnad, mu halb nahk, mu kulmud, mu nina, mu huuled, mu käed, mu tuharad, mu reied, mu varbad. Nii et äkki kirjutaks hoopis raamatu sellest, kuidas naised võiksid üksteise vastu vähem õelad olla ja hoopis julgustada ja imetleda üksteist. Võtaks meestest eeskuju, mh?

Veel räägib autor naise õigusest oma keha üle otsustada. See tema lause, et vaesed naised peavad meestele lapsi sünnitama. Nagu, aga kes siis meestele lapsi sünnitama peaks? Ja mis mõttes, meestele? Kui naine last ei taha, siis ärgu sünnitagu. Minu vanaema sünnitas endale lapsed. Kolm tükki. Tahtiski lapsi, aga meest ei tahtnud. Ja seda kuuekümnendatel, Nõukogude ajal. Mis siis veel tänapäevast rääkida. Mina ütleks, et siin on mehed naiste poolt ebaõiglaselt domineeritud. Naine otsustabki, kas ta tahab last või mitte. Kui naine jääb rasedaks ja mees ei ole valmis isaks saama, siis keegi ei saa sundida naist rasedust katkestama, juhul kui naine siiski sünnitada soovib. Samuti ei saa keegi sundida naist sünnitama, kui naine last ei taha. Ja see süsteem, mu armsad, on absoluutselt naiste kasuks kallutatud. 

Boss naistepäevaks tõi
Mida te viimati oma meestuttavatele meestepäevaks kinkisite?

No jah, mõtlesin küll, et teen lühidalt, aga näe, läks lappama nagu ikka. 

Mis siis öelda. Võibolla on see raamat näiteks kuuendas klassis selline mõnus meelelahutuslik ja veidi ajaloolist tausta valgustav kerge lugemispala, aga muidu jääb selle teose otstarbekus küll arusaamatuks. Kui selle raamatu mõte oli, et ma peaks tundma, kuidas naistele on läbi ajaloo liiga tehtud ja haarama nüüd oma pudrukulbi ja barrikaadidele tõttama, siis minus tekitas millegipärast hoopis tunde, et tahaks kõigile meestele pai teha ja neid kurjade feministide eest kaitsta.