Kuna mitmed blogilugejad on maininud, et väga inetu on kirjanikust mingid trühvlid õhku visata ja siis need sinna ripakile jätta, sest elulised blogid on ju nagu Mehhiko telenovelad, kus lugejad tahavad teada, mis edasi sai. Mitte nii, et ilmub korraga mingi tumedate vurrudega šarmantne hurmur, tuleb lööb kangelannal pea segi ja siis kaob ja rohkem temast juttu pole. Nagu, milleks sa üldse siis tõid ta sinna, eks? Me arvasime, et temast saab mingi tegelane, krutib pinget ehk saab draamat ja pisaraid, aga nii? Kes teeb nii! Kirjuta oma seebikat inimese moodi, on ju!
Sõnaga, ma nüüd natuke täiendan oma vurrudega* hurmuri taustalugu. Juttu temast oli veebruaris, kirjutasin siin. Kuna paljud soovitasid, et mis sa nalja teed, muidugi mine ise ligi ja räägi siis meile ka mis juhtus, sain ma sellest nii palju (hull)julgust, et otsustasingi proovida. Sest, kui midagi muud ei tule, siis - blogimaterjal! Esiteks olin ma isolatsioonis. Siis oli tema eemal. Lõpuks, kui ta välja ilmus, mõtlesin, et nüüd on mul põhjust juurde minna ja küsida, et kas koroona sai ta kätte, kuna ta pikalt ei käinud. Aga ma jõudsin ennast nii üles kruttida sellest mõttest, et lähen tema juurde, et ma värisesin kusagil nurgas, higistasin nagu saunaline ja selleks ajaks, kui ma end koguda jõudsin, oli tema juba koju läinud.
Kaks päeva hiljem nägin teda uuesti trennis. Tol päeval oli mul parem enesetunne, tutikad roosad trenniriided seljas ja enesekindlus laes. Läksingi tema juurde, küsisin selle oma küsimuse, mille otsas ma mitu päeva sitsinud olin. Endale tundus mu hääl kile ja kõrge nagu altaripoisil, kes parasjagu häälemurret põeb. Aga noormees naeratas (nagu, ilusad mehed ei tohiks naeratada, see peaks olema kriminaalkorras karistatav, sest kui ta juba sünge näoga on ebamaiselt ilus, siis see naeratus pani ta näo veel rohkem särama ja minu põlved läksid pehmeks nagu mannapuder) ja ütles, et jaa, sai töö juurest ja oli isolatsioonis. Too päev me rohkem ei rääkinud, ütlesin, et tore teda trennis näha ja õõtsusin oma tudisevate põlvedega eemale. Aga vähemalt olin ma kontakti loonud.
Edasi hakkasin ma plaani pidama, et kuidas temaga juttu teha, et ma ei jätaks väga meeleheitlikku ja agressiivset muljet. Mida öelda inimesele, kelle kohta sa mõhkugi ei tea? Vabandage, mis on teie seisukoht Vene-Ukraina sõja kohta? Olete juba oma annetuse teinud? Kus siin lähim tualett asub? Teadsin seda, et ta käis kolm korda nädalas jõusaalis ja tegi iga kord kogukeha treeningut, selle info oli ta kunagi varem ise mulle loovutanud. No ma võiks ju sealt midagi arendada.
Järgmine kord, kui trennis nägime, ütles ta mulle ise tere. Aga ei naeratanud. Ja ma polnud veel enda jaoks skripti valmis kirjutanud, et kuidas või mida ma ütleks, ja nii see tookord jäi.
Kaks päeva hiljem oli mul stseen kirjutatud ja muidu ka natuke selline "ma olen maailma kõige ägedam eit" tunne peal, seega sisenesin treeningsaali teadmisega, et täna ma siit tühjade kätega minema ei lähe. Rahvast oli tol kolmapäeval jõusaalis ebanormaalselt palju. Aga mingil hetkel avanes mul siiski võimalus tema kõrvale end sättida ja palusin, et ta räägiks oma treeningkavast lähemalt. Uurisin, et kas ta lasi treeneril see endale koostada või on ise teinud. Ja no, inimestele ju meeldib endast rääkida. Kutt naeratas hästi palju, andis oma telefoni mulle, et ma saaks ta kava vaadata, rääkis, et töötab füsioterapeudina ja ka treenerikutse on olemas, et ta natuke ikka teab ka, mida teeb. Igatahes, 2-0 minu kasuks.
Otsustasin, et järgmine nädal küsin nime ka. Aga siis juhtus nii, et sattusime** veel kord kõrvuti trenni tegema ja mul käis edust pea juba veidi ringi, seega astusin veel kord tema juurde ja küsisin, et kas ta julgeb mulle oma nime ka öelda, sest nii on mul lihtsam teda googeldada. Noormees hakkas naerma ja loovutas mulle vabatahtlikult oma täisnime. Ma tutvustasin ennast ka eesnime pidi ja ta vastas: "Meeldiv tutvuda!" Pärast seda ma muidugi trenni enam teha ei suutnud. Suu oli kõrvuni ja meeleolu nii kõrge, nagu ma oleks just mõnd kangemat narkotsi ninna tõmmanud ja trippisin nüüd sajaga.
Korra nägin teda tol õhtul veel. Spordiklubi parklas. Sõidab Toyotaga.
Googeldasin teda. On jah treeneri kutsetunnistus. Võrkpalli kunagi mänginud ja töötab füsioterapeudina. Ilusti kõik aastaaruanded esitatud ja tööjõukulud tasutud. Minust 8 aastat noorem. Ma ise oleks pakkunud, et rohkem.
Ma ei tea, mis edasi saab. Natuke on selline tunne küll, et ma lendasin vaesekesele peale ja ta ei saanud aru ka, mis temaga just tehti. Tänasin erinevaid kõrgemaid jõude selle eest, et ma jätkuvalt väike ja armas olen ning isegi kui mõjusin agressiivselt, siis ilmselt nägi see tema silmis välja nagu kassipoeg, kes üritab kihvasid näidata ja käpaga äsada. Üritan positiivset meelt hoida. Noormees naeratas ja naeris mu naljade peale, järelikult absoluutselt ebameeldiv ma talle pole.
Lõpetuseks tahaks väga kirjutada: to be continued..., aga eks näeme.
* Vurrud on ilukirjanduslik liialdus, täiesti sile poiss on.
** "Sattusime" on samuti väike ilustus juhtunule. Kuna ma inimesi jõusaalis jälgin, nagu hiljutises postituses selgus, siis ma panen tähele ka seda, mis järjekorras ja kuidas nad oma trenne teevad. Kuna seda noormeest olen ma kuude kaupa juba piilunud, siis on mul suht peas, see mida ta treenib, mitu setti teeb ja milliste raskustega. (Märkate kui vabalt ma võin seda kirjutada, ja kui vähesed teist mõtlesid, et #stalkermuch?)
Kommentaarid
Postita kommentaar