Lugesin hiljuti mõtet, et peamine, mis inimese otsuseid suunab, on hirm. Jäin sellele mõtlema, sest argpüksiks ma ennast ei pea, aga ehk tõesti? Tuli tunnistada, et kõik mu mineviku ja oleviku olulised teadlikud otsused on ühel või teisel moel tulenenud hirmust.
Kodu ostsin, sest kartsin kodutuks jääda. Autojuhiload tegin, sest kartsin, et kui mees mu juurest läheb, siis on mul ilma lubadeta väga raske lapsi transportida. Lahutasin, sest kartsin, et muidu ma lähen hulluks. Olen jäänud pikalt ühe või teise töö peale, sest kardan, et lahkumine võib olla viga ja ma ei leiagi muud. Olen kartnud kõrgharidust omandada, sest äkki ma ei saa hakkama. Otsin meest Tinderist, sest kardan üksindust. Hirmust põruda, läbi kukkuda, naerualuseks jääda hoian end tagasi või vastupidi sunnin end edasi liikuma.
Kummalisel kombel on ainus asi, mida ma kunagi kartnud pole, surm. Ma ei karda surra. Selles ei saa ju põruda, vilets olla, naeruväärseks jääda. Sured ja mission completed. You done! Success! Level completed, game over, congratulations!
Aga elu, seda ma kardan. Seda surmaeelset kogemust.
Kommentaarid
Postita kommentaar