"Ei kertonut katuvansa. Vaellusromaani"
Tommi Kinnunen
Tõlkinud Jan Kaus
Toimetanud Kai Nurmik
Kirjastus Varrak, 2022
254lk
"Ma ütlen ainult nii palju, et iial ei tuleks kahelda, kas mu laps on mulle kõige tähtsam. Ühe korra võid seda teha, aga teist korda ära kõvasti välja ütle. Inimest, kelle muredest sa midagi ei tea, pole mõtet kadestada. Kõigi elu pole samasugune nagu sul. Me ülejäänud peame langetama otsuseid nii, nagu suudame."
***
Väga raske on selle raamatu kohta midagi kirjutada. Ma olen siin mitu korda alustanud ja teksti kustutanud. Pool aastat tagasi poleks probleemi olnud, aga nüüd...
Lugu algab sellega, et sõda lõppeb. Teine maailmasõda. Sõdurid lahkuvad ja koos nendega ka mõned pruudid, kel on õnnestunud titt põlle alla sebida. Saksa sõdurid ja Soome tüdrukud. Ühel hetkel on naised, kes olid "õigel" poolel vaenlase litsid ja määratud sõjavangideks. Ja sealt algabki nende lugu. Juuksed aetakse maha, passid korjatakse käest, nad aetakse veoauto kasti ja algab nende tee koju. Või mis kodu see enam on? Ja kas üldse on? Kas ootab neid seal keegi ja kas on kohtagi, kus keegi võiks oodata? Olles valmis selleks, et kodumaal ootab neid vangla või vähemalt suuremat sorti hukkamõist, leiavad nad end ootamatult hoopis veoautojuhi armu tõttu teepervel, kust neil on vaba voli minna kuhu süda kutsub. Või siis mitte minna ja oodata, kui elu neile järele jõuab. Viis hakkajat naist otsustavad, et ega see kodu siit nüüd nii kaugel ka ole, et ei jõuaks kohale jalutada ning asuvadki teele, edasiviivaks jõuks lootus parema tuleviku järel ning hirm mineviku pattude karistuse ees.
***
"Õilsus on nende jaoks, kelle elus on valikuvõimalused."
***
Algab rännak, mis pole lihtne, ei füüsiliselt ega hingeliselt. Rännak, mis on sarnane juutide lahkumisega Egiptusest maale, mis piima ja mett voolab. Kas see maa on olemas, kas on seal ka piima ja mett ootamas, seda ei tea neist keegi, aga lootma peab. Nii nad rändavad, pead paljad, jalad rakkus, süda raske ja meel must. Viis naist, kõik pealt vaadates samasuguste valikute tagajärjel oma koormat kandes, kuid igal neist siiski omad isiklikud põhjused, hirmud ja kannatused. Teekond ühendab neid, aga ka lahutab.
***
"Ta oli kõndinud kaua vaid selle hetke nimel, ent polnud midagi õppinud ega hakanud asju sügavamalt mõistma. Tal polnud elu küsimustele vastuseid ega saanudki kunagi olema. Ta ei saaks kuidagi peremaks või targemaks, vaid ta vaataks elu alati kõrvalt. Sellest oli talle küll. - Ta ei tahtnud Kaarlolt midagi, ega enam Henrikultki, sest inimeselt ei saa nõuda midagi, mida nad ise oma peaga anda ei mõista."
***
Romaani edenedes nende teed hargnevad, mida kodule lähemale jõudma hakkavad. Aga seda, mis neid kodus ees ootab või kuidas elu kulgeb, lugeja teada ei saagi. See polegi oluline. Elu ongi selline, mu armsad, sihtpunkt on meil kõigil üks, mis loeb on teekond.
Kommentaarid
Postita kommentaar