Kehataju

Kellele veel tundub, et ma pole juba hiiglama kaua oma kehakaalust kirjutanud? Have no fear, kohe me tegeleme selle tragöödiaga. 

Ma olen selle aasta algusest kakelnud oma kaaluga. Ta püsib järjekindlalt 57 peal ja kui mul vahel õnnestubki ta kuidagi sinna 56,7 peale meelitada, siis mitte kauaks. Aga mis on selle juures veider, et kuigi kaalunumber mind häirib, siis keha selle kaalu juures meeldib. Nahk on kõhul siledam, rinnad on lopsakamad, taguots on jumalik. 55 kilo juures hakkab see ilu kõik vajuma. Aga seda olen ma juba ammu mõelnud, et mida kõrgem vanus naisel, seda ilusamini kaal nendel istub. Eakas kõhna kortsus roots tundub kuidagi automaatselt palju vanem, kui ta tingimata on. Aga noh, ilu ongi vaataja silmades. 


Kui ma siin jõusaali postituste jaoks pilte lasin endast klõpsida, siis märkasin, et ühe nädala jooksul võib ühest inimesest, sõltuvalt sellest, mida ta kannab, väga erinevaid pilte saada. Ma panen siia kõrvuti kolm fotot, mis on tehtud kolmel järjestikusel päeval ja te saate aru, millest ma räägin. 


Huvitav oli veel ka see, et kui poiss neid pilte tegi, siis ütles, et kuidas ma pildil palju väiksem paistan, kui päris elus, mis on täiesti teine saaga juba, kuna mina ise näen end fotodel circa 5 kilo raskemana. Ja kui tema näeb mind päris elus veel suuremana, kui ma piltidel olen, siis kui suurena ta mind näeb? Või kuidas see töötab? 


Kui me juba kehadest ja tajust räägime, siis võiks pisut arutada ka vanuse teemat. Kortse nimelt. Tüdrukutega grupitšätis kiidame üksteist ja teeme komplimente, et küll me ikka kõik näeme noored ja siledad välja. Kuna me asume kõik pisut erinevates maailmajagudes, siis saadame pilte ja piltidel vist tundume nooremad, sest me kõik väidame järjekindlalt, et oi, lihtsalt sattus õnnestunud pilt ja mingi automaatne filter silus kortsud ära, tegelikult olen ma ikkagi kortsus nagu Kunksmoor. 


Kortsud on üldse selline huvitav fenomen. Ma olen viimastel aastatel hakanud aina tõsisemalt mõtlema sellele, et peaks ka ikkagi selle botoxi kuuri ette võtma. Täitesüste olen nüüd kaks korda teinud ja olen väga rahul. Tunnen end tunduvalt värskema ja endamana. Botoxit pole teinud, sest siiani pole ma selle järele karjuvat vajadust tundnud. Kui ma viimati fillereid käisin saamas, siis küsisin arstilt ka botoxi kohta ja mulle jäi mulje, et ta soovitas mul kohe terve laup ära teha. Ja ma saan aru. Kui ma kriitiliselt lähedalt uurin, siis on tõesti vaod sees. Jama on selles, et need tingimata ei häiri mind. Mind häirib see üks kurjuse korts, või õieti kaks kurjuse kortsu. Samas jälle räägitakse, et mida kauem sa ootad oma esimese botoxiga, seda vähem tolku temast on, sest kortsud on juba nii sügavad, et isegi botox ei silu. Nii et ma ei teagi. Samas ilmselt on parem see kurjusekorts siluda, kui üldse mitte midagi teha. 

Siis sattusin ma lugema ühe neiu blogi, kes on minust tunduvalt noorem ja kes kiidab näorullikut. Olen näinud küll seda poes, aga pole selle funktsioonist täpselt aru saanud. Nüüd ma ei saa seda enam oma peast välja. Kuna mul lugedes nagunii pidevalt sõrmed sügelevad, siis mõtlesin, et võibolla saangi sujuvalt lugemise ajal oma nägu rullida. Praegu olen lihtsalt sõrmedega masseerinud ja ehk see on platseeboefekt, aga mina justkui näen erinevust. 


Kortsude vastu võitlen ma ka Korea kangamaskidega. Ja kuigi ma olen terve elu agar maskitaja olnud, siis nendega ma tõesti tunnen erinevust. Nägu on korralikult niisutatud ja särav pärast maski protseduuri. 


Kehataju alla saab ilmselt liigitada veel ka ühe teema, mis mind on pikalt närinud, aga mida ma pole suutnud kauniks postituseks siduda. Ilu. Isegi mu blogi kommentaaridest on läbi jooksnud see mõte, et kui naine on juba üle 30, siis on ilu läbi ja edasi ootab vaid 70+ aastat ilutust. Üks armas legend, mida ma ka mingi hetkeni siiralt uskusin on see, et mehed lähevad vanusega ilusamaks ja naised närbuvad. No teate, andke mulle andeks, aga see on kõige suurem BS mida ma elus kuulnud olen. Päris tõsiselt kohe. Kui vaadata kasvõi Tinderi profiilipilte, siis suur osa kolmekümne aastaseid mehi näevad välja 20 aastat oma vanusest vanemad. Nad on kortsus, lodevad, rääbakad. Mitte kõik, nõustun, on kenasid ka, aga valdav osa 30+ aastaseid mehi on lihtsalt jubedad. Kuna ma naisi ei otsi Tinderis, siis ma ei tea, mis seal teisel poolel on, aga tänavapildis jäävad konkurendid ikka silma ja no täiesti siiralt, naiste tõeline ilu tulebki esile pärast kolmekümnendat sünnipäeva. Arvake mida tahate, et ma siin püüan ennast kuidagi upitada või oma ego tõsta, aga mul on raske kahekümne aastaste tütarlaste ilu näha. Minu meelest on nad kõik täpselt samasugused. Ma ei ütle, et nad on inetud. Lihtsalt nad on ilmetud. Nad on nagu taustamüra, ma ei erista ühte teisest. Samas näiteks Meryl Streep läks minu jaoks ilusaks alles neljakümnendates, enne seda oli ta meh. Ämm on mul siiani väga kaunis naine, kuigi ka juba 70ndates. Ise ta rääkis ka, et oi, küll ma noorena olin ilus ja näitas pilte. No jah, inetu polnud, aga midagi silmapaistvalt vapustavat ka mitte. Mina kohtusin temaga siis, kui ta oli juba 50+ ja lummavalt kaunis naine. Võiksin neid näited tooma jäädagi. 

Sellepärast lähen ma endast välja ka lause "sa oled enda vanuse kohta kena naine" peale. Sest, mida see tähendab? Et mingist vanusest enam pole inimene ilus? Miks? Või kuidas selle mõõtmine käib? Et eemalt vaatad, et täitsa kena tots, aga kui passi näitab, siis ütled, et oi, vabandage, ma eksisin? Kuidas need asjad omavahel seotud on? Minu meelest on lihtsalt nii, et inimene kas on minu jaoks sümpaatne või pole. Tingimusteta. Ma vaatan tervikut. Jah, mõni inimene läheb aja jooksul kenamaks, mõni inetumaks. Aga ma ei saa võtta valemist välja isiku omadusi. Kui sa poleks kiilakas, siis sa oleks ilus. Kui sa poleks paks, siis sa oleks ilus. Kui sa poleks loll, siis sa oleks ilus. Et kui sa poleks seda, siis sa oleks seda. Sa kas oled või mitte. Kui inimene on minu silmis ilus, siis sellega jutt lõppeb. Või milleks üldse seda mainida, et omavanuse naise kohta oled ilus? Eestlase kohta oled temperamentne? Naise kohta oled tark? 


Ehk mõni tahab nüüd välja tuua selle, et kui ma ei seosta noorust ja saledust iluga, siis miks ma üldse võitlen oma kaaluga või miks ma käin iluprotseduuridel ja püüan kortse siluda? Miks mitte lihtsalt käega lüüa ja lasta loodusel üle võtta? Teatud mõttes õigustatud tähelepanek. Samas, ma olen terve oma elu kaaluga sõjajalal olnud ja kogu elu ka enda eest hoolt kandnud. Miks ma peaksin nüüd lõpetama? Enda eest hoolitsemine on minu eluviis. See on osa minust. Samuti nagu raamatute lugemine, kuigi ma ei märka, et ma nende lugemisest oluliselt targemaks muutuks või mu kirjakeel paraneks.

Kuidas teie oma keha tajute? Kas teie enda sisemine nägemus endast vastab sellele, mis peeglist või piltidelt vastu vaatab? Kas seostate ilu noorusega või on see teie jaoks miski, mis on ajas muutumatu? 

Kommentaarid

  1. Ma rikkusin endal Botoxiga ära. Botox ei täida, vaid nn tuimestab, sa ei saa enam kortsudada. Minu jaoks tähendas see seda, et kogu laup kukkus nn alla.
    Oleks teadnud, oleks need vahele jätnud ja kohe täitesüstidega alustanud. Tänaval ringi kõndides on täpselt näha, kes on sama vea teinud. (Tuntumatest nt Ines) Aga eks inimeste geenid ja füsiognoomia on erinev. Nii et paraku pead ise otsustama :)
    Ja sa näed väga hea välja!!! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Õnneks vist Botoxi mõju ei kesta väga kaua. Või kuidas ta pärast on, kui kord juba alla kukkunud?

      Kustuta
    2. mõju kestis.. ei mäletagi enam, kindlasti vähem, kui täitesüstil- äkki 3 kuud? ( võimalik, et valetan). Aga seda taastumist ei oska kommenteerida, minul jäigi nii, aga võimalik ju, et oleks niisamagi nii läinud :)
      Ma tean, et enne silmalaugusid tehakse samuti botoxit, samal eesmärgil, et oleks maksimaalne langus näha ( sõbral tehti).
      Ühesõnaga, ära kuula teisi :) riski võtad ikka ise :) :)

      Kustuta

Postita kommentaar