"Surmahaigus. Arstiromaan"

"Full spredning. Enlegerroman"

Nina Lykke

Tõlkinud Sigrid Tooming

Toimetanud Piibe Kohava

Kirjastus Eesti Raamat, 2021 

253lk

"Ta vajab mind, mõtlesin sel hetkel esimest, aga mitte viimast korda. Ainult mina saan teda aidata. Nüüd mõtlen, et tuleb hoiduda edevusest, mis peidab end aitamisvajaduses. Edevusest tuleb üldse hoiduda. Kui tahad olla endaga rahujalal, tuleb esmalt vabaneda edevusest. Kui oled sellest vaba, oled kõigest vaba. Aga edevus on osav end peitma ja seejärel veel natuke peitma ja seejärel veel rohkem peitma. Tihti ei viitsi ta ennast peitagi."

Tahaks jälle sellega alustada, et "ma olen vist viimane", aga kuna seda näikse väga otseselt võetavat, siis on parem mitte. Sõnaga, jõudis lõpuks minuni ka siis see paljukiidetud satiiriline lugu keskealisest perearstist. Elin on perearstina töötanud terve oma elu ja kõik see, inimeste hoolimatus, rumalus, laiskus ning ahnus on tal viimaks üle viskama hakanud. Oma närve rahustab ta kodus vaikselt valget veini libistades, pakiveini, sest kes neid pudeleid tassida jaksab. Võiks öelda, et teda on tabanud keskeakriis. Mitte ainult töö pole see, mille vastu tal aina suurem vastumeelsus on tekkinud, vaid ka tema 30 aastat kestnud pereelu on jooksnud ummikusse, ning kui sellest kõigest veel vähe ei ole, siis on tal tekkinud ka armulugu kunagise kallimaga. Elinil tekib ebaterve sõltuvus lugudest, mida armuke Bjørn, talle oma naise Linda kohta räägib. Ta vahetab sujuvalt sõltuvuse alkoholist teise, mitte tingimata parema sõltuvuse vastu. 

***

"Armas aeg, kuidas see naine oskab oma elu nii serveerida, et tekib tahtmine seda elada, mõtlesin ma, hoolimata kõigest, mida ma selle kohta nüüd teadsin."

*** 

"Juhatasin ta kööki. Väike taguots, mis mu ees võntsus. väike ohtrate kulinate ja nahkamööda pükstega keha. Nii palju vaeva, aega ja raha, mis ta sellesse on paigutanud, ja ikka laskis mees jalga. Samal ajal kui minu mees oli endiselt alles, kuigi ma kandsin meesteriideid."

***

Autor kirjeldab sujuvalt ja voolavalt sellest, kuidas afäär tekib, kuidas üks väike vale liigutus viib järgmise väikse vale liigutuseni, kuni neid liigutusi koguneb nii palju, et see, mis oli esialgu süütu meelelahutus ja oma uudishimu rahuldamine, kontrolli alt väljub ja hävitava leegina põlema lahvatab. See, et armuke tekib, ei tähenda, et oma kaasa vastu enam armastust või hoolt ei oleks, ei tähenda ka seda, et kodus tingimata halb õhkkond või vägivald valitseks. Pole asi ka selles, et põnevust või uudsust otsitaks. 

***

""Ma ei tea, Lihtsalt nii on kujunenud. Mina plaanin kõik peresse puutuvaid asju. Tema ei tee kunagi ühtki ettepanekut, aga teeb alati kõik kaasa, mille ma välja pakun. Aga viimasel ajal pole ma kuigi palju plaaninud. Pealegi on lapsed ammu kodust välja lennanud." -. "Aga kuidas teil on, kumb teist majapidamistöid teeb? Tundub, et alati on üks boss ja teine tuleb appi. Ja võibolla ongi hea, kui ühel on ülevaade," ütlesin ma, sest ei tahtnud rääkida sellest, kui tülpinud ma olin olemast Akseli ja enda elus dirigent, peakokk, majapidaja ja tseremooniameister, nagu mingisugune vedur, kelle järel viimases vagunis istub pooltukkuv rongisõitja."

***

"Ühesõnaga oli Aksel võimeline valvama ja mäletama, ostlema ja teostama, kui asi puudutas vaid tema huvivaldkonda. Suutlikus oli olemas, aga mitte tahe. Sellised olid tingimused. Aksel tegi, mis teda huvitas, mina tegin kõike ülejäänut. Mind ei huvitanud kuigivõrd kempsupaber, säravpuhtad aknad, soe söök, puhtad põrandad ja nii edasi, aga mind huvitas vältida vastupidist: mustust, tühja külmkappi, läbi läinud elektripirne ja lehkavaid prügikaste, mistõttu ma võtsin selle töö kunagi igiammu enda peale ja nii kujuneski välja muster, nagu ma selle omal ajal lapsepõlvekodus välja kujundasin, Nagu ma lapsena olin võtnud majapidamistööd enda peale, jätkasin sama vastutust, kui hakkasin elama Akseliga. Lõpuks oli nii kõige lihtsam ja sellepärast otsustasime Akseliga kunagi ammu, et pesupesemine, koristamine, söögiostmine ja kõik majapidamistööd, mis ei hõlma autot ja vahest ka katust ja mõnel harval puhul muru, on minu hobi, mille vastu ma tunnen erilist tõmmet, nagu Aksel tundis tõmmet suuskade vastu."

***

""Kas Aksel ei too sulle kunagi kohvi?" "Toob ikka. Aksel teeb kohvi, kui ma seda palun. Aksel on mõnus mees. Aksel teeb kõike, mida ma palun. Aga oma algatusel ei tee ta midagi, mis pole seotud suusatamisega. Mul on alati huvitav vaadata, kuidas Aksel saab hakkama igasugu asjadega, mida ta muidu väidab end mitte oskavat, või ütleb näiteks, et tal pole selleks soont, et veebist reisi broneerida. Aga kui see reis viib ta lumisesse kohta, kus on hooldatud rajad ja stardinumber, siis on lihtsalt uskumatu, mille kõigega ta hakkama saab.""

***

Selles raamatus on nii palju üksteisest läbipõimunud teemasid. Nii nagu inimene on tervik ja sa pead ravima kogu inimest, füüsilistel hädadel on sageli psüühilised põhjused ja meeleoluhäired võivad olla seotud valesti valitud eluviisist. Seetõttu on vägagi kohane, et peategelane on just perearst, see kelle poole pöördutakse esimesena, kui tavapärane elulaad enam ei toimi. 

***

"Akseli pere tülid on pannud mu tihti mõtlema, et tavalist ja normaalset perekonda, mida ma vahel lapsena igatsesin, ei leidu tegelikult kusagil. Kõik perekonnad, kellega olen kokku puutunud, sõprade pered, patsientide pered, kolleegide pered. on rohkemal või vähemal määral täis ammuseid nägelusi, arusaamatusi, tülisid, suhete katkestamisi ja klaarimisi. Tuleb neid ainult osata märgata."

***

""Kas sa normaalsest perekonnast puudust ei tundnud?" "Mis on normaalne perekond, minu meelest pole seda olemas. Ma näen igal pool pettumust, rahulolematust, vääritimõistmist - patsientidel, Akseli perekonnas, ja noh, vaata või seda, kuidas sina ja Linda mässate. See meenutab pantvangidraamat või džungliseadust, kus tugevam jääb peale.""

***

Mõistagi puudutas see raamat mind väga mitmel tasandil. Eriliselt teravalt tuletas meelde ka isikliku pereelu ja selle, kui suure koormuse all ma tol ajal elasin. Sõbrannadega oleme seda teemat ka korduvalt arutanud, et kõige kurnavam kooselu juures on see, et isegi kui mees on kodutöödes abivalmis, nagu minugi mees oli, kui ma palusin, ta tegi kõike. Aga asi pole ju selles, et kes mida teeb, asi on vastutuse jagamises. Seda, et kuigi mees on kodus aktiivne, siis delegeerimine ja orkestreerimine, juhendamine ning planeerimine on ikkagi naise õlul, on viimasel ajal nii paljudest erinevatest allikatest minuni jõudnud, et see lausa kohutab mind. Ja see pole siin öeldud kuidagi selle mõttega, et mehi maha teha või nende üle irvitada. Pigem ma mõtlen, et kuidas saaks elada nii, et mehed ise ilmutaksid initsiatiivi? Et nad ei "aitaks" kodus oma naist, et nad ei "hoiaks" oma lapsi, et nad teeksid kodutöid, sest nemad elavad ka selles kodus ja et nad kasvatavad oma lapsi, mitte ei hoia neil silma peal, kuni ema parasjagu oma hobidega, nagu koristamine ja söögitegemine tegeleb. Mündi teine pool on see, et paljud naised ei tahagi tegelikult kontrolli käest anda. Neil on lihtsam öelda mehele, mida ja kuidas miski peaks tehtud saama, selle asemel, et "valesti" tehtud asju üle teha või parandada. Ilmselt peavad mõlemad pooled õppima, ühed minna laskmist ja teised initsiatiivi võtmist. 

***

"Ajahäda, mõtlen ma, tõmmates riste üsna huupi. Probleem on ahnuses. Te topite ennast kõriauguni täis ega saa ikka küllalt. Suur tükk ajab suu lõhki. Majad, maamajad, purjekad, au pair'id, ma näen viimasel ajal nii palju erinevat ahnust, üha suurenevat ahnust toidu, uimastite, ajaviite, alkoholi, puhkuste, ostlemise ja meelelahutuse järele, ning me ajame seda sisse ega saa ikka küllalt, sest oleme ühtaegu liiga primitiivsed ja liiga edumeelsed, et tulla toime keskkonnaga, mille oleme ise loonud. ja see saab kõikjal, kõigis valdkondades hoogu juurde. Nõuate kalleid uuringuid või ebavajalikke haiguslehti või siis nagu nüüd vereproove. Et teil ka häbi ei ole. Müüge maamajad ja purjekas maha ning andke raha vaestele. Laske teenijad lahti, töötage vähem, teenige vähem, saage oma kolossaalne ahnus kontrolli alla. Selle asemel tulete siia ja tahate veel ja veel."

***

"Kusagil ses aktiivses kuulamises, millega ma ametis olen, silmside ja noogutustega, on armulikkust, üleolekut, naiselikku abistamisvajadust, ja ma mõtlen, et seda abistamisvajadust tuleks kammitseda ja taltsutada, eriti naised peaksid pidurdama oma pidevat pakitsust hooldada, millest ei tule kellelegi midagi head."

***

Mind hoiatati, et ma olen liiga noor selle raamatu jaoks. Ise küll lugedes seda ei tundnud, et ma ei mõistaks või oleks liialt rasked teemad. Ja vaatamata pealkirjale polnud ka kuigi sünge ega rõhuv. Pigem selline heatahtlik muigamine inimelu naeruväärsuse üle. Selle üle, kuidas me kipume iseennast üleliia tõsiselt võtma ja vaeva nägema selle nimel, et kuhugi sotsiaalselt heakskiidetud vormi mahtuda. Mulle meeldis ja tunnen, et see raamat koju osta oli väga õige samm.