"Äng ja õndsus"

"Sorrow and bliss"

Meg Mason

Tõlkinud Elina Aadamson

Toimetanud Evelin Palu

Rahva Raamat Kirjastus, 2021 

332lk

Lugesin selle raamatu läbi juba mitu nädalat tagasi, aga nii keeruline on seda arvustada. Ta tegi mind taaskord nii pehmeks ja hellaks seest, nii õrnaks ja alasti. Ja ma nutsin jälle, üle tüki aja raamatu peale. Mitte kurbusest, isegi, ja mitte sellest, et ta oleks mu enda vanu haavu lahti käristanud, vaid see viis kuidas autor kirjutas, oli üdini kaunis, puhas, õrn, selge ja helge. Lugu mõjus tervikuna ja seotuna. Läbi raamatu jooksid mingid väljendid, mis panid naeratama ja heldima. Ma ei tea, kas tõesti on võimalik kirjutada nõnda, ilma ise seda kogemata, puhtalt fantaasia pealt? Ei lugenud ma kusagilt välja, et tegemist oleks autobiograafilise looga, kuigi, iga kirjanik vist kirjutab vähemalt mingi versiooni iseendast oma romaanidesse, nii näib mulle, ebakirjanikule. 

Martha alustab oma lugu veidi valest otsast, aga ta räägib seda nii, et kõik on loogiline ja see ongi tema loo ainuvõimalik jutustamise järjekord. Algab sealt, kus Martha läheb lahku oma abikaasast, sest ei ole enam võimalik koos jätkata. Miks ei ole, seda ta asubki lahkama. Alustab lapsepõlvest, alustab oma emast ja isast, nende armastusest ja nende armastuse vajakajäämistest, räägib oma suhtest õe Ingridiga, räägib oma tädist Wincome'ist, räägib oma lapsepõlve sõbrast Partickust, räägib oma katki minemisest ja kuidas see kõik temaga üle 20 aasta on kaasas käinud. Räägib sellest, kuidas pealtnäha tähtsusetud hooletud märkused võivad kujundada inimese kogu elu, kuidas iga teadlik ja alateadlik otsus, mis ta elus teeb, tuleneb sellest, et keegi ütles midagi mõtlematut ja see jäi. Jäi hinge, puges mõtetesse ning väljendus tegudes. Kui suur mõju meil inimestena siiski üksteisele on, see on hirmuäratav. 

Kui nüüd ehk jäi mulje, et lugu on masendav, nutune, hale ja imal, siis seda kindlasti mitte. Tegemist on minu meelest ülimalt positiivse ja elujaatava romaaniga. Minu usk inimkonna headusesse ja kaastundesse sai tänu sellele romaanile värskendatud. Arvestades seda, kui paljud inimesed tänapäeval võitlevad erisuguste psüühiliste kõrvalekalletega, mis võivad aga ei pruugi olla diagnoositud ja millele võib aga ei pruugi olla leevendust, siis tundub, et see võiks lausa kohustuslik kirjandus olla kõigile inimestele. See ei tähenda seda, et peab ise kannatama vaimsete häirete tõttu või teadma kedagi, kes kannatab, see raamat on oluline puhtalt selleks, et osata olla inimene. 

Tsitaate tuli... liiga palju. Mul on piinlik, et nii palju tuli. Aga ma ei saanud neid ülestähendamata jätta, sest mul on vaja mäletada. Tunnen nii. Koju oleks ka vaja. Lohutuseks, julgustuseks. Ei, mitte tahan, sest mul on auk riiulis seal, kus on roosad raamatud, vaid vajan, sest noh...

"Poole õhtusöögi pealt asus Jonathan arutlema vaimuhaiguste ja neid põdeda otsustavate inimeste üle, see ei seostunud millegagi, millest olime eelnevalt vestelnud. Sedasorti inimesed, kes kibelevad sulle rääkima, et neil on mõni psühholoogiline häire, olid tema kogemuse põhjal kas igavad ja end meeleheitlikult huvitavaks tegevad või siis võimetud tunnistama, et nad on mõnel täitsa tavalisel moel omadega perses, tõenäoliselt omaenda süül ja mitte lapsepõlve tõttu, millest nad ka väga kärmelt rääkima kibelevad."

***

"Esimesed romaanid on autobiograafilised soovmõtlemised. Ilmselt tuleb kõik pettumused ja täitmata ihad välja elada, enne kui midagi kasulikku kirja suudad panna."

***

"Ainus ühepäevane asi, mille Hamish leidis, oli mingi rühmapõhine töötuba. Konfliktilahendamise moodulis rääkis juhendaja, et vahel ütleb tema või ta partner keset vaidlust lihtsalt: "Hei, teeme pausi! Lähme sööme burgerit!" Mehe sõnul töötas see peaaegu eranditult, eriti kui sealjuures kasutada mina-lauseid, ja ta küsis, kas on veel küsimusi. Ingrid tõstis käe ja kõnelemist ära ootamata küsis, kas näiteks juhul, kui abikaasa pidevalt oma naist rasedaks pistab - ja sünnivad muudkui poisid - ja pakub ise sama palju abi ja toetust nagu keegi, kes peab salamisi üleval veel üht perekonda, ja naise parim "aeg iseendale" möödunud neljateistkümne kuu jooksul oli magnetuuringu kabinetis, aga abikaasa põhimure seisneb selles, kui palju naine endale Botoxit süstib, mitte selles, kui ahastavalt kurnatud ja õnnetu ta on, mistõttu unistab ta pidevalt veel mõnest uuringust, ja kui nad alatasa kaklevad, kas see burgeriasi töötaks ka siis?"

***

"Ingrid ei naeratanud enam ja ütles: "Ei, ei jäta. Sa ei saa lihtsalt oma meest maha jätta, Martha. Kui ikka päris-päris põhjust pole või sa oled meie ema ja sind ei koti mitte miski peale su enda, siis ei saa." "Aga kui sa oled õnnetu?" "See ei loe. See pole piisav põhjus. Kui sul on igav ja kõik on natuke raske ja sa pole kindel, kas sa armastad teda enam, siis keda huvitab. Sa andsid lubaduse."

***

"Ingrid neelatas ja ütles ei. "See on veel hullem, sest niipea kui saad emaks, taipad, et iga laps oli viis sekundit tagasi beebi ja kuidas sa siis beebi peale karjuda saad? Aga seejärel karjud enda omade peale ja kui seda suudad, pead olema kohutav inimene. Enne laste saamist tohtisid mõelda, et oled hea inimene, nii et nüüd kannad salaja nende peale vimma, sest nad panid su taipama, et oled tegelikult koletis."

***

"Viimased kaks nädalat enne reisi oli ta minult pidevalt küsinud, kas jätame reisi ehk ära, sest ma olin ilmselgelt haige. Ütlesin: "Värskendav on vahelduseks olla haige kehalt ja mitte vaimult, nii et kõik on hästi." Tahtsin üle kõige reisi ära jätta. Aga ta oli ostnud Lonley Planeti. Ta luges seda igal õhtul voodis ja kui tahes haige ja hirmul ma olin, ei suutnud ma valmistada pettumust inimesele, kelle soovid olid nii tagasihoidlikud, et neile sai pliiatsiga ringe ümber tõmmata."

***

"Abielus on asju, kuritegusid, mis on nii rasked, et nende eest pole võimalik andeks paluda. Selle asemel vaatad diivanil telekat ja sööd pärast haiglavisiiti õhtusööki, mille ta valmistas, kui sa duši all olid ja ütled: Patrick? -Jah. -Mulle maitseb see kaste."

***

"Tahtsin talle rääkida, mis just juhtunud oli. Tahtsin öelda, et see oli esimene kord, mil suutsin otsustada, kuidas reageerida halvale asjale, isegi sellisele üpris pisikesele, selle asemel et alles keset reageerimist mõistusele tulla. Ütlesin, et ma ei teadnudki, et on võimalik valida, mida sa tunned, selle asemel et kaotada kontroll mingile väljastpoolt peale vahutavale tundele. Ütlesin, et ei oska seda päris hästi kirjeldada. Ma ei tundnud end nagu keegi teine, olin täitsa mina ise. Nagu ma oleks üles leitud. Kustutasin kõik ära ja saatsin talle ühe rea, kus oli kirjas, et tunnen end paremini ja olen tänulik ja vabandan talle meili saatmise eest."

"Kogu oma elu olen uskunud, et asjad juhtuvad minuga. Kõik need õudsed asjad - lapsepõlv, mu segane/surnud ema, jalga lasknud isa. Et kuna Winsome mind üles kasvatas, jäin ilma oma õest. Sinu läbikukkunud isa, see maja, talumatu elukoht, mu joomine, minu joomarlus. Nimekiri on lõputu ja kõik on juhtunud minuga. Ja siis tulid sina. Mu imeilus tütar, kes läks katki juba lapsena. Kuigi sina olid see, kes valu tundis, kuigi mina otsustasin sind mitte aidata, oli see minu peas kõik midagi jubedat, mis juhtus minuga. Mina olin ohver ja ohvritel on loomulikult lubatud käituda mis iganes moel. kuni ma kannatasin, ei pidanud ma mitte millegi eest vastutama ja leidsin sinus oma vankumatu õigustuse mitte kunagi suureks saada. Aga siis ma kasvasin sureks - 68-aastaselt-, sest sina käskisid. Ma tean, et sellest pole veel eriti palju möödas, aga juba olen märganud nii mõndagi: asju juhtub. Kohutavaid asju. Asi, mida teha saame, on otsustada, kas see juhtub meiega või, vähemalt osaliselt, meie jaoks. Ma arvasin alati, et sinu haigus juhtus minuga. Nüüd olen otsustanud uskuda, et see juhtus minu jaoks, sest tänu sellele lõpetasin viimaks joomise. ma ei hakanud jooma sinu ja su haiguse pärast, nagu sul kahjuks ilmselt arvata lasin, aga ma lõpetasin küll sinu pärast. Võib ka olla, et mõtlen valesti. Võib-olla ei tohiks ma sedasi su kannatustest mõelda, kuid see on ainus viis, kuidas ma sellele kõigele mingit eesmärki suudan omistada. ja ma küsin sinult, kas sa ehk kuidagiviisi suudaksid näha, et oled kõik selle läbi elanud, millegi nimel? Kas näiteks seepärast oled oma õe elu armastus? Seepärast kirjutad ühel päeval märksa tähtsamaid teoseid kui väikest toiduveergu? Kuidas sa saad olla ühteaegu minu kõige kangem kriitik ja samas keegi, kelles on nii palju kaastunnet, et ta ostab prillid, mida tal pole vaja, sest teine inimene kukkus toolilt maha? Martha, kui sina oled ruumis, ei taha keegi mitte kellegi teisega suhelda. Miks see küll nii on, kui mitte sinu elatud elu pärast, sinu, kes sa oled tulnud läbi tule? Ja kogu sinu täiskasvanud elu on sind armastanud üks ja seesama mees. See on kingitus, mida paljud ei koge, ja tema kangekaelne ja jonnakas armastus ei tekkinud sinu ja sinu valu kiuste. See tekkis sinu tõttu ja su valugi on osa sinust."

***

"Ütlesin, et vihkan seda väljendit, sest inimesed süüdistavad mind pidevalt ülemõtlemises. "Minu arust ise kõik alamõtlevad. Aga ma ei ütle seda, sest see oleks ebaviisakas.""

***

"Teise inimese silmadesse on raske vaadata. ka juhul kui armastad teda, on keeruline silmsidet säilitada, sest tekib tunne, et sind nähakse läbi. Jääd justkui vahele."