"Ideaalne taies"

"Ideaalne taies"

Juhan Voolaid

Toimetanud Siiri Soidro

Kirjastus Hea Lugu, 2016

288lk

Soopoiss Õuno elab koos oma vanaisa ja emaga muust maailmast ja teistest inimestest eraldatul soosaarel. Seal on nad elanud terve Õuno elu, mida on kahekümneringis. Harivad põldu, korjavad metsasaadusi, kasvatavad lina, millest rõivaid õmblevad. Kogu elukorraldus on neil peensusteni läbimõeldud, et võimalikult vähe võõraste huvi äratada. Nii ei ole nende peenrad ja põllumaa puhas ja ühtlane, vaid suvaline, et lendurid üle soosaare lennates ei suudaks inimtegevuse jälgi tuvastada. Meelelahutuseks loevad nad raamatuid, mis vanaisal on õnnestunud varastada ja jutustavad lugusid, mis on ühtlasi harivad kui ka meelelahutuslikud. Vanaisa räägib, et Eestis elavad peamiselt ainult rämpsinimesed, kes neile halba soovivad ja seetõttu on ellujäämise seisukohalt parem end teiste eest varjata. Looduses pole neil muid vaenlasi kui soos aegajalt pahandust tegev Ubljuudok. 

Kuigi Ubljuudok pole tavaliselt ohtlik, siis ometi ründab ta Õuno ema ja vanaisa nii õnnetult, et mõlemad oma elu kaotavad ja Õuno ilma peale täitsa üksi jääb. Tema edasisi tegevusi kannustab hingevaakuva vanaisa palve üles leida ja rämpsinimeste juurest ohutusse kohta tuua Ideaalne Taies. See, kuidas Õuno soost inimeste hulka rändab, millised mõtted ja tunded teda valdavad, kuidas teda sel teekonnal on saatmas vanaisa õpetussõnad ja kirjapandud kroonika, on romaani sisuks. 

No teate, ma tahaks nüüd kohe tõsiselt teada saada, et mis pagana seeni ja millega neid tarbitakse, et autori aju selliseid asju genereerib. Ma ei tea isegi miks, aga väga meenutas mulle Armin Kõomägi "Lui Vutooni". Just see, et võetakse näiliselt tuttav keskkond ja pannakse sinna täiesti normaalne inimene ja siis asub autor koos lugejatega pealt vaatama, et mis edasi hakkab juhtuma ja kui keegi pealt ei vaata ning hinnanguid ei jaga, siis kui hulluks ja absurdseks asjad ikkagi minna võivad. 

Tarbetu on ilmselt mainida, et polnud üldse minu masti veinike. Samas, vahelduse mõttes oli tore. Lugemine läks ladusalt ja oli põnev lõpuni, kuigi veidi Ladina-Ameerika seebiks läks ära lõpus. Huumor oli mõnus. Veidi ropp ja tahumatu, aga see sobis. Mis mulle selle raamatu juures ehk kõige rohkem meeldis oli see, et kuigi oli üks suur lugu, siis tegelikult oli sinna sisse pistetud mitmeid teisi lugusid veel. Oli lugu vanaisast ja Õuno emast Maretist, oli lugu ideaalsest taiesest ja neist, kes seda leida ja luua püüdsid. 

Vahva jant. Uuesti ei loeks, aga meelejahutajaks oli päris värskendav. Ega seda elu ei peagi ju ülemäära tõsiselt võtma.