Loetud palad

"Mälestused"

Andrus Kivirähk

Korrektuuri lugenud Eha Kõrge

Illustratsioonid Anne Pikkov

Kirjastus Varrak, 2021 

212lk

Ausalt, ma ei tea, miks ma jälle sinna õnge läksin. Mida ma lootsin eest leida ja miks ma vaevun pettumust väljendama. Ei, no muidugi mingi väärtus tal on, tõden. See on ka oskus, igale asjale lugu juurde ja külge mõelda. Aga kas see minu elule lisaväärtust andis? Njah.

Nagu ma Instagramis ka kirjutasin, siis oleks selle raamatu pealkiri võinud pigem olla "Kaka ja kevad 2.0", siis oleks ma ette osanud aimata, et mind nii alatult jälle tillist tõmmatakse. Sest, ma olen ju pinnapealne. Vaatan, et nii kena, kõvade kaantega, väärika muljega raamat, kindlasti peab see sisaldama autori parimaid ja väärikamaid mõtteid ning mälestusi. Ja siis ma loen hoopis rosolje memuaare. Nagu, kuidas see juhtus? 

Sõnaga, Kivirähk on on ette võtnud igapäevased ja erilised, subjektid ning objektid, mida leida lasteaiast, pargist, pulmadest, muuseumist ja pööningult ning nende vaatenurgast lood kokku keevitanud. Korraks ma isegi mõtlesin, et äkki need peaks olema sümbolid ja kujundid, mis ilmestavad inimese elukaart sünnist surmani, aga kui see idee seal kusagil oligi, siis minu jaoks jäi see igatahes märkamata. 

"Vaade"

Jan Kaus 

Toimetanud Triinu Tamm

Sõnasilm OÜ, 2022 

152lk

Jan Kaus vaatleb vaateid. Maastikuvaateid, taevalaotust, sissevaateid ja mida kõike veel. Vaatlesin tema vaadete vaatlusi kõrvalt ja mõistsin, et kuigi ma ise ka suur heietaja olen, siis teiste heietuste osas olen üsna kärsitu, eriti kui kui neil puudub puänt ja lõppvaatus. 

Kirjutatud on muidugi hästi - soojalt ja voolavalt, aga mingi teravus jäi minu jaoks tasakaaluks saamata. 

"JOKK, juriidiliselt on kõik korrektne"

Anneli Urge

Toimetaja Leelo Laurits

Kirjastus Pilgrim, 2019

228lk

Anneli kirjutab asjadest, mida ta on ilmselt oma praktika juures näinud ning mis oma uskumatuses minusugust lihtsat proletaari kummastama panevad. Paras pudru ja kapsad, kus kõik tegelased on maksimaalselt viimase vindini karikatuuriks timmitud. Klišeedest ja ootamatutest süžeepööretest selles mõnusalt meelelahutuslikus romaanis puudust ei ole. Üldiselt mulle sellised kõikmõeldavad üldistused ja eelarvamused väga ei istu, aga vahelduseks ju võib. Küll jõuab neid sügavamaid ja indiviidi unikaalsusele põhinevaid lugusid ka lugeda. 

Kui te nüüd küsite mult, kaks nädalat pärast lugemist, et millest jutt oli või milles kühvel seisis, siis no lööge või maha, aga ei mäleta absoluutselt. Aga vahel on selliseid asju ka hea lugeda.