Minu tüüp

Üks küsimus, mis mind kohtinguportaalides meestega klappides ehk kõige rohkem ärritas oli: "milline peaks mees olema, et ta sulle meeldiks?". Kuidagi juhtus, et seda küsimust kippusid küsima mehed, kes mulle nagunii väga ei istunud ja selline lipitsemine ja õngitsemine muutis nad minu jaoks veelgi ebameeldivamaks. Asi polnud niivõrd selles, et üritati näha, kas neil on minuga võimalust, vaid selles, et küsimuse tagant õhkus soov hirmsasti meeldida ja end mulle meelepärasemaks muuta. Ja manipuleerimine ning mängud ei ole päris minu rida. Mida ma ikka oskan öelda, milline mees mulle meeldib? Kui me vaibime, siis vaibime, seda ei oska ju mingite kriteeriumitega paika panna ja ära kaardistada. Mehel võivad kõik omadused olla, mis mulle meeldivad, aga ei pruugi tekkida sidet. Samas, mõnega tekib side, kuigi paberi peal ei ole ta absoluutselt kvalifitseeritud.

Blogilugejad muidugi juba teavad, mis mu tüüp on - pikk, tumedapäine, habemik, emotsionaalselt eemalolev ja kättesaamatu tüüp. Sellised ei tule selle pealegi, et küsida, mis mu tüüp on ja mis mulle mehe juures meeldib. 

Ma ei tea, kas ma pean siinkohal seda kohustuslikku tantsu läbi tantsima, et "kõik on pärit lapsepõlvest, kus üks mu vanematest oli emotsionaalselt ja füüsiliselt eemalolev ja kättesaamatu ning kelle armastuse välja teenimiseks ma punnitasin vere ninast välja, aga sellest ei olnud kunagi küllalt, sest ma nägin tema silmis ikka ja aina pettumust ning rahulolematust"? Sest tegelikult oli mul ju teine vanem ka. See emotsionaalselt kättesaadav aga ebastabiilne, kelle tuju vahetus kiiremini kui Instagrami feed, kes oli absoluutselt ettearvamatu ja kellele ei saanud loota ega kindel olla. Nii et mulle näib, et ma valisin kahest halvast selle parema, või kuidas teile tundub?

Edasi ongi kõik mu suured armastused olnud need mehed, kes justkui on, aga pole ka. Kes jagavad oma tähelepanu, õrnust ja kiindumust jao pärast ja kes tekitavad minus alatasa tunde, et nad kohe-kohe armuvad minusse ära, kui ma ainult natuke veel rohkem pingutan. Natuke saledam olen, natuke paremat toitu valmistan, natuke ilusam olen, natuke vähem tähelepanu nõuan, natuke... (täida lüngad). 

Ma ei ütle, et need mehed on halvad. Ei ole. Nad on täiesti tavalised, normaalsed, head mehed. Nad ei kohtle mind halvasti, nad lihtsalt ei kohtle mind kuidagi. Neil on minust sügavalt savi. Jah, ilmselt nad on minuga viisakad ja kui ma olen käeulatuses, siis nad pööravad mulle ka tähelepanu, aga pikas plaanis pole neil minust sooja ega külma. 

Jah, ma kirjutan sellest kergelt, enda üle lõbusalt nalja heites ja olukorra trööstitust ignoreerides irooniliselt pilgates. Aga tegelikult on see paras per*e! Sest kuigi ma kenasti näen seda ja mõistan tagamaid, annan endale täielikult aru, kuivõrd hingepurustav ja mürgine see on, siis for the love of me, ma ei saa sellest lahti ega üle. See voolab mu sees. See peidab end mu luuüdis. 

Ma saan aru, et ma pean midagi sügaval enda sees terveks armastama, et sellest üle saada, aga mida täpselt ja kuidas, seda ma veel ei tea ega oska.