Olen palju kirjutanud sellest, et ma ei kujuta ette, et kunagi leiaksin end psühholoogi tugitoolist. Ja asi pole selles, et ma ei usuks teraapiasse. Usun küll. Ma lihtsalt ei usalda psühholooge.
Hiljuti käis mul töö juures klient. Tahtis tuba üürida. Vaatas üht ruumi, vaatas teist. Ütles, et peab mõtlema. Mõtles umbes kuu aega. Tuli uuesti. Pidi mõtlema. Siis aga otsustas kohe koha peal, et ta kindlasti tahab seda ruumi, nüüd ja kohe, eile, sest tal on juba kolimisauto tellitud. Avas oma telefoni lukustusava, et mulle sõnum saata ja vastu ilutses tulipunane Tinderilogo. Muigasin. Mitte logo peale, mul endalgi see vahelduva eduga telefonis olemas olnud. Muigasin, kuna tegemist on suhteterapeudiga. Inimesega, kes annab nõu paaridele, kuidas oma suhet toimima panna. Ma ei tea, kui edukas ta oma töös on, ma ei guugeldanud ka, mind väga ei huvita. Aga kui mina, ütleme, ühel päeval olen suhtes ja suhe on ummikus, siis ma küll ei taha minna terapeudi juurde, kes ise oma suhteid hoida ei oska.
Üks teine, Eesti tuntud psühholoog, pidevalt näen tema artikleid ja intervjuusid ajakirjanduses, oli meil pikalt klient. Väga meeldiv naine. Selline, kellest õhkus naiselikkust, õrnust, tervist, lahkust ja stabiilsust. Ühel hetkel läks mehele. Ja see mees - täielik tropp ja mölakas. Mõne kuu jooksul abiellumisest vajus see naine näost täiesti ära, tal tekkisid meiega probleemid, mida polnud aastate jooksul kordagi tekkinud ja lõpuks survestas mees teda meiega üürileping lõpetama, kuna mehele ei sobinud enam tingimused, mis naisele olid siiani ilusti sobinud. Ruumi üle andes olid naisel pisarad silmis, sest tal oli nii kahju lahkuda. Kuidas ma saan usaldada psühholoogi, kes ei oska endale ise normaalset kaaslast valida? Kuhu tema omandatud tarkus enda puhul kadus?
Kolmas klient oli veel, samuti üüris ruumi. Annab lausa koolitusi teistele terapeutidele. Võiks eeldada, et inimene jagab matsu. Praktilistes küsimustes absoluutselt saamatu. Lõpuks, kui meil temaga leping hapuks läks, võttis ta ohvri rolli ja küsis, kas me suhtume temasse nii rangelt, kuna ta on naine? Pigem kumas minu jaoks sellest läbi hoopis see, et kuna ta on naine, siis me peaks talle eriliselt vastu tulema ja mööndusi tegema. Ma ei tea, kuidas tal täna läheb, aga jällegi, isiklikult ma ei soovi saada nõu inimese käest, kes teistega manipuleerib ja ei suuda oma emotsioonidega toime tulla.
Niisiis, mul pole siiani õnnestunud ühegi enda jaoks adekvaatse ja usaldusväärse psühholoogiga kontakti luua. Ma ei usu, et selliseid pole. Ma olen veendunud, et on. Minu konflikt seisneb selles, et kuidas ma need üles leian, kes mulle sobivad.
See on umbes nagu autoremondiga (ma kahtlustan, et ma olen vist salaja autopede, liiga palju võrdlusi autodega kogu aeg 😀), kui mu auto on vigane, siis ma ei hakka ju teda vedama mööda nurgataguseid töökodasid, lootuses, et ehk saab korda. Ma tahan ta kohe viia inimese juurde, kes jagab asja, sest ma annan aru, et heal juhul ma kulutan soss-sepa juures lihtsalt oma aega, raha ja närve, aga halvimal juhul teeb ta mu tibukesele rohkem liiga kui head. Ja kui ma juba oma auto hingeelu pärast nii palju hoolt kannan, kas ei peaks ma iseenda hinge pärast veelgi rohkem mures olema?
Ma usun teraapiasse. Ma olen veendunud, et inimesed saavad sealt abi. Olen kindel, et saaksin isegi sealt oma pundardele värskema pilgu ja uued suunised parema elu jaoks. Kui te mulle nüüd ütleks, kuidas ma saaks kohe esimese korraga üles leida selle oma psühholoogi, keda ma suudan usaldada, kes ei lahmi mõttetuid nõuandeid, kes oskab kuulata, siis ma võin juba homme minna salvrätikuid niisutama ja oma suhtest emaga jahuma. Kuna mu hinge mootorituli põleb on ja off, siis ma tean, et varem või hiljem ma pean end töökotta vedama, loodetavasti jõuan ma enne seda, kui ma enam ei käivitu, leida inimese, kes mu standarditele vastab.
Kommentaarid
Postita kommentaar