Kass on meil niisiis olnud kaks kuud. Tunnen, et ma ikka pean seda jagama, vältimaks muret tema pärast. Ühe korra sai ta veel aknast välja. See polnud enam mingi õnnetus, täiesti teadlikult hüppas aknale, kui selle korraks lahti tegin, hops alla, vaatas veel korra minu poole ja hõikas ühe üksiku näu, mis kõlas umbes nagu "Ciao!" Nagu Epp väga õigesti ennustas, siis sellele järgnes magamata öö, sest kass otsustas seekord pikemalt ära olla. Mina mõtlesin, et no jah siis, isegi varjupaigast võetud kass ei taha minuga elada, pole ime, et ükski mees minuga ei lepi.
Täpselt kell neli tuli ta akna alla. Tegi kaks korda näu ja läks ukse kõrvale ootama, millal printsess tuppa lastakse. Viisakas ja kiire õppija. Akende pesu tuleb edaspidi hoolikamalt korraldada, muud polegi. Mõned korrad on ta nüüd demonstratiivselt aknal istunud, näoga, nagu ta vaene kannataja peab kuldses puuris piinlema kurja nõia juures. Korra käisime rihmaotsas ka jalutamas, mis nägi üsna hale välja. Ta püüdis selle otsast lahti rabeleda, visates tagurpidi saltosid, kriiskas, nagu keegi vägistaks teda päise päeva ajal ja küünistas mu korralikult verele. Aga eks me proovime veel. Seda on ta tõestanud, et ta kiiresti õpib ja kohaneb, tuleb lihtsalt võimalus anda.
Söömise koha pealt on ta ka pirtsakas. On teatud kassikonservid, mida ma võin tema poolest ise süüa. Toores kana läheb väga peale ja tuunikala konservi ei saa ka avada, ilma, et tema selle kallal oleks. Aga näiteks hakkliha on tema meelest okse. Ma nüüd ise mõtlen, et äkki ma peaks tema järgi oma toidulaua ka ümber hindama, tal ikkagi rikkumata maitse ja oskab tuvastada kvaliteetset kraami. Samas, millegi pärast eelistab ta järjekindlalt musta akvaariumivett puhtale kraaniveele. Nii hea see maitse tal ilmselt ka siiski pole.
Olen teda treeninud ka füüsilise lähedusega. Paitan, võtan teda sülle, kuigi ta väga ei salli seda, aga talub iga kord paremini. Kui ta siis ühel päeval mulle lausa ise sülle ronis, kui ma parasjagu diivanil raamatut lugesin, oli see minu jaoks tohutu läbimurre. Tegin kohe mustmiljon selfiet, sest muidu äkki keegi ei usu.
Aa, ja pildistamisega hakkab ta ka harjuma. Alguses jooksis kohe minema, kui ma telefoni kätte võtsin.
Ühe korra vannitasin teda, siis kui meil meeletu kuumus oli. Mõtlesin, et kui ma teda vees jahutan, siis ehk on tal ka kergem. Üllatavalt hästi talus seda. Pikka viha ei pidanud ka.
Oma inimestega on harjunud. Kui kuuleb, et võti pannakse lukuaku, siis jookseb esikusse tervitama. Aga kui fonokell heliseb, siis teab, et võõrad tulevad ja peidab end ära.
Jah, karvu on kõik kohad täis. Aga see 100% rõõm, mida ta pakub on väärt kõiki ebamugavusi.
Kommentaarid
Postita kommentaar