Pildipostitus

Mul pole midagi tähtsat öelda, sest ma olengi see blogija, kes ei oska blogida, kui tal kõik hästi on, ainult vinguda ja halada oskan. Või siis keksida ja eputada. Eputada ma praegu väga ei tahaks, sest teate küll kuidas sellega on, jõuad korra nina püsti ajada, kui karma sulle jalaga äsab. Sellepärast olen ma hästi tasa-tasa ja alandlik. Aga pilte tahaks ikka teiega jagada, sest ma olen kuulnud jutte, et kõik teist, kes siin lugemas käite, ei jälgigi mind veel Instagramis ja no, kui me nüüd omavahel juba alusalt räägime, siis ega ma sinna instasse ka nüüd liiga tihti ei postita. Miks ma neid üldse klõpsutan, seda teab ainult jumal üksi, ju see mingi veel diagnoosimata vaimuhaiguse ilming ole. Või siis (ma võin sellest veel väärikalt välja tulla) ikka endale mälestuseks, eks ole. 

Aga oma mälestusigi käin ma ikka blogis üle lugemas. Alles hiljuti vaatasin, kuidas ma siin täpselt aasta tagasi kohutavas südamevalus piinlesin. Pilte vaatan, ja sealt vaatab üks igati rahulik ning kaunis naine vastu, ainult ma ise (ja mu armsad lugejad) teadsid, kuidas ma iga päev hommikul dušši all juba silmi peast nutsin, kuidas ma kaalu kolinal kaotasin, kuidas ma... aga mis sellest enam. Õnneks on südamevalu ka üks lihasvalu, mis paraneb, kui talle aega anda ja teda õigesti ravida. 

Või teate, ma korra siiski peatun sellel südamevalu teemal. Juhtusin nägema ühe neiu TikToki videot, kus ta kirjeldas oma südamevalu sümptomeid ja kuidagi see väga kõnetas. Sest me ju unustame ruttu. Aga kui ta rääkis, kirjeldas kuidas oli esimene kuu, teine ja kolmas ning kuidas alles viiendal ta tundis, et pole enam üdini õnnetu. Väga tuttav kõlas see. Võib-olla on mu lugejate hulgas kedagi, kes praegu midagi sarnast läbi elab ja mõtleb, et see valu ei lähe kunagi üle, siis läheb küll. Aga päriselt võtab aega. Ja ma ütleks, et see protsess on etapiline. Mõned päevad on juba täiesti hea, või noh, talutav, ja siis tuleb mingi asi meelde ja oled nagu jälle nullpunktis. Ühel hetkel, ma arvan, et siis oli juba mingi pool aastat või rohkem möödas viimasest kontaktist, hakkasin ma kogu asjale isegi naeratades mõtlema. Mitte selles mõttes, et ha-ha, küll oli lõbus, et mulle hinge kakiti ja mulle valetati ja mind ära kasutati, aga selles mõttes, et tegelikult oli meil palju ilusaid aegu ka (nii palju, kui neid kolme kuu jooksul olla jõuab). Mingeid naljakaid omavahelisi nalju, mingeid toredaid hetki. Näiteks, see on muidugi täiesti rändom näide, aga mäletan üht tööpäeva hommikut, kui ta tuli minu juurde, et saaksime koos kohvi juua ja siis trepikoja ees embasime ja hüvasti jätsime, siis samal ajal möödus meist üks naine, kes ilmselt ka tööle ruttas või kuhugi, ja silmanurgast märkasin, kuidas ta meid nähes heatahtlikult naeratas. Nagu, on ju endal ka kuidagi rõõm, kui teistel on selline ilus armumiseaeg parasjagu hoos. Igatahes, sellised väiksed asjad hakkasid meenuma. No ja mingi hetk tuli tänulikkus ka selle eest, et see asi läbi sai. Oli palju asju, mis oleks nagunii selle suhte minu jaoks ühel hetkel põrguks muutnud, lihtsalt sel hetkel polnud ma veel päriselt valmis loobuma. Sellepärast nendest lühikestest suhetest ongi nii raske üle saada, sest protsess jäi kusagil pooleli. Muidu ju ikka on alguses suur armumine ja pime kirg, siis vaikne rahunemine ja argipäev, siis olmetülid ja lõpuks tüdimus, ning siis otsustad, et teate, mulle aitab nagu ka. Aga kui suhe lõppeb seal, kus kõik oli veel täiesti hea ja ilus, siis jääbki südamesse kripeldama, et appi, ma jäin nüüd eluarmastusest ilma. Tegelikult võib-olla oleks muul juhul ise järgmisel kuul tahtnud minema joosta. 

Oma lastest on mul ikkagi jube kahju kogu selle asja pärast. Mul oli aasta tagasi kahju, sest ma nägin nende pettumust. Pettumust minus, et ma jälle ei oska üht meest hoida. Või ei taha hoida. See nüanss kuidagi isegi üllatas mind. Et lapsed mul on endale pähe võtnud, et mina kõik suhted lõpetan. Mitte mind ei jäeta. Alles hiljuti rääkisin ühe pojaga praegusest kallimast, tegime plaane tulevikuks ja poiss ütles, et kutsu peika ka üritusele kaasa. No kuna üritus on alles mitme nädala pärast, siis mina oma tagasihoidlikul moel märkisin, et võib-olla on mind selleks ajaks maha jäetud. Poeg mul vastu, et miks ta peaks. No jah, ausalt öeldes väga hea küsimus, sest ma pole veel aru saanudki, et miks mind maha jäetakse. Keegi ei ütle. Aga poja positiivne suhtumine praeguse suhte jätkusuutlikusse mõjus mulle igatahes julgustavalt. See on esimene kord, kui nad mu valiku heaks on kiitnud. Siiani on meeste vastu oldud viisakad ja nii, alles suhte lõppedes olen ma kuulnud kõiki etteheiteid, mis neil meeste vastu on olnud. Praegune on midagi muud. 

Ma tean muidu, mida te mõtlete. Et mida ma üldse nii varajases staadiumis mehi koju lohistan, kui ma veel ei tea, mis neist saab ja kas nad jäävad. Ma olen natuke nõus, aga samas, millal siis on õige aeg tutvustada? Pluss, minu poiste puhul on see punkt ka, et kui ma kohtamas käin, siis tahavad nad kõike teada. Kellega lähen, kuhu, mis kell tulen. Ja siis nad istuvadki kodus ja ootavad, kuni ma tulen. Paar korda on juhtunud, et ma olen tunde hiljem laekunud. Siis tuleb aru anda, sest nemad muretsesid. Seetõttu on mul isegi mõnes mõttes parem need mehed koju lohistada, siis komisjon saab kohe üle vaadata ja oma arvamuse öelda, kas mul on pointi aega raisata, või parem järgmise juurde edasi liikuda. 

Aga olgugi, et praegune on esialgse skriiningu edukalt läbinud, siis ei tähenda see, et tema suhtes valvas ei olda. Ma tajun iga keharakuga, kuidas nad kardavad liiga lähedaseks saada. Samamoodi nagu minagi. Täiesti teadlikult hoian oma emotsioone rihma otsas. Mis on arusaadav, sest viimane haav on ikka veel värske. Mis on natuke ka ebaõiglane, sest ega tema ju süüdi pole, et mul see haav on. Haava põhjustas keegi teine, aga ravima peab justkui tema. Ja mitte ainult minu haava, vaid ka mu laste haavu. 

Nii et kui ma olen muidu terve elu salaja natuke üleolevalt suhtunud naistesse, kes iga kolme kuu tagant meest vahetavad, sest issand, mis ta lapsed ometi peavad üle elama, siis nüüd ma mõtlen, et ehk on selliste naiste lapsed tugevama südamega, nad ei võtagi kedagi nii tõsiselt, et kiinduda ja ei tunne ka meeste lahkudes nii suurt tühjust hinges, kui minu omad. Sest lapsed kohanevad kiiresti olukorraga. Miks minu omad ei kohane, ongi sellest, et ma pole kedagi väga tutvustanud ja kui olen, siis on see asi nagu suurema olulisusega, kui ta tegelikult väärt on. On mu loogika... loogiline?

Omast kogemusest võin rääkida seda, et vanusega see asi paremaks ei lähe. Lastel siis. Ja ma ei räägi oma lastest. Endast räägin. Vaadake, minu isa suri 9 aastat tagasi. Mu ema on lesk. No ja oli tal üks silmarõõm, kellest sai lõpuks kurbus silmadesse. Ja seejärel tekkis uus, kes ka ema pikalt nörritas. Aastaid ikka. Mis seal neil lõpuks juhtus, ma ei teagi, aga igatahes võttis vend end lõpuks kokku ja tegi mu emast ausa naise. Arvate, et me lastena vaatasime seda asja heakskiiduga või vähemalt neutraalselt pealt? Lubage naerda. Me kõik veensime ema, et ta teeb suure vea. Mu ema on 60+. See ei lähe ajaga paremaks. Ema on ikka püha ja maa peal pole meest, kes ta küünemusta vääriks. Teades seda, ma oma laste arvamust nii südamesse ei võta. Aga hea tunne on ikka, kui väljavalitu neis allergilist reaktsiooni ei tekita. Ega nemad temas. 

Nii et pilte teen mälestuseks ja blogi ka kirjutan mälestuseks. Pärast hea kaardistada, et kuidas ma siin oma mõtete ja tunnetega toime olen tulnud. 

Sügis on muidu tore. Üks neljast lemmikust aastaajast. Mul nagu aasta algaks sügisega. Värske õhk, suvine lämbe ja kleepuv niiskus on üle läinud, kui veel väga vihmane pole, siis see krõbe kargus hommikuti on mõnus, natuke nagu veebruaris, kuiv ja steriilne. Kiire aeg on möödas. Pole vaja kiiresti igale poole jõuda, sest suvi. Suves on mingi rutt. Vaja reisida ja puhata, vaja päevitada ja meres ujuda, vaja teokarpe korjata ja muru niita. Suvi on nii lühike, nii palju peab tehtud saama. Aga sügis kestab meil ju juuni kolmanda nädalani, aega on. Aega küünlaid põletada, aega vannis mõnuleda, aega raamatuid lugeda, aega muusikat kuulata, aga filme vaadata. Aega enda sisse vaadata, peegeldada ja eesmärke seada. 

Kuulge, kolmapäeval lähen juuksurisse. Kas ma peaks midagi muud tegema? Mul kiharad poolde selga, trenni ajal jääb pats muudkui ette ja vahele. Lõikaks? Salgutaks? Värviks?