Nikastasin end joogas ära. Mis on muidugi naljakoht, sest ma joogas käin ainult seetõttu, et leevendada erisuguseid valusid, mis mul muidu on. Okei, seljavalu. Muud kohad ei valuta.
Igatahes, eelmisel esmaspäeval siis midagi me seal painutasime, pärast mida mu vasak ülaselg õlast abaluu alla välja oli põhimõtteliselt halvatud. Ma esialgu ei arvanud üldse, et see joogaga seotud on. Arvasin, et ma äkki hoopis esmaspäevale eelnenud pühapäeval seljalihast treenides pingutasin üle, sest mul on nüüd uus kaaslane, kellele on vaja ju muljet avaldada. Soe soovitus kõigile - ärge. Poolvigane halvatud pruut ei avalda sellist muljet, mida loota võiks.
Miks ma arvan, et ikkagi joogas asi oli, sest kui ma oma talupoja mõistusega arvasin, et kui jooga mul peavalust kuni mensikrampideni kõiki hädasid leevendab, siis küllap painutan ennast paika tagasi, siis pärast erinevaid vaatlevaid penipoose, oli valu hullem kui iial varem. Kui ma nuttu tagasihoides rinnalihast ja selga treenisin, siis valu andis järele. (Kui keegi teist arvas, et ma valu pärast jätan trenni tegemata, siis te ilmselt olete nooremapõlvkonna liige või ei tea eesti naiste kannatustest ja sellest milline au on neid trotsida eriti midagi. Sest nagu, ma olen neli last sünnitanud, eks, valuga mind ei hirmuta.)
Juuksuri juures käies hakkasin ma mõtlema, et aga äkki mul on borrelioos. Sest temal on ja tal ka lihasvalu. Näiliselt põhjuseta ja halvav. Ja suvel ma noppisin kassi pealt ühe puugi ära, kes ütleb, et ma sealt endale midagi suveniiriks ei jätnud.
Veel mõtlesin, et aga äkki see on mu uus normaalsus. Terve elu olen kuulnud jutte, kuidas neljakümneseks saades ongi valuga elamine norm. Ärkad valudes ja uinud valudes.
Järgmisel esmaspäeval, mis oli nüüd selle nädala esmaspäev, läksin tagasi joogasse, sest eesti naine ja bla, bla. Selgus, ma polnud ainuke ohver. Üks teine tüdruk kurtis sama. Järelikult me ikkagi midagi seal väänasime valesti ja närv jäi kuhugi vahele.
Tänaseks on olukord parem. Päris terveks ennast ei tunnista, vasak pool on ikka veel selline naljakas ja hell, aga nutma enam ei aja.
Nagu Mae ikka räägib - sport on saatanast. Hakka või uskuma.
Kommentaarid
Postita kommentaar