Kas kellelgi veel on aasta alanud pauguga? Ja ma ei mõtle neid pauke, mis meil akna taga lasti, vaid mingi sisemise isikliku põlemisega?
Mul küll eelmise aasta lõpus juba midagi süttis ja nüüd on vaid hoogu juurde saamas. Ma olen üle mitme aasta tuleviku osas nii positiivselt meelestatud ja ootusärevil, et see võib lõppeda ainult kas erakordsete kordaminekute või kolossaalsete läbikukkumistega. Kuigi, ega üks teist ei välista.
Teiste blogisid lugedes on silma hakanud, et tagasihoidlike eestlastena keegi eriti mingeid lubadusi ei taha anda, väiksed soovid on, aga pigem valmistutakse selleks, et eesootav aasta tuleb lihtsalt üle elada. Mis, arusaadavatel põhjustel on ju igati mõistetav.
No ja siis olen siin mina, kes põleb, eks. Endal ka natuke piinlik, sest nagu ei sobi.
Plaane olen ma selleks aastaks teinud nüüd kohe mitme aasta eest. Alguses ma tegin oma soovinimekirja, selle, mille ma igal aastal teen. Detsembris siis jagan oma plaane ja tulemusi. Siis, istusin ühel hommikul arvutis ja tegin endale vision board'i. Nüüd see on mul igal pool, muudkui vahin seda ja naeratan. 31. detsembri südaöösel, kui kõik normaalsed inimesed pidu panid, klaase kokku lõid ja paugutasid, olin mina mõnusalt teki all ja kugistasin viinamarju, sest TikTokist õppisin, et südaööl peab 12 sekundi (mõningastel teistel andmetel lausa 5) jooksul kõik need viinamarjad ära manustama, et tagada oma soovide täitumist. Selles mõttes, et ma tahaks praegu öelda, et ma teen nalja, ja natuke nagu teen ka, aga samas, ma ajasin lapsed poodi viinamarju tooma, kaks korda, ja kogu see üritus oli üks paras ristiretk, sest emmel on vaja 12 viinamarja, eks. Ja kui ma siis neid kiiresti üritasin alla neelata, mida ma muuseas muidugi ei suutnud, sest esiteks mul oli kõht väga täis ja teiseks ajas see kogu asi mind kohutavalt naerma, siis ma korralikult ikka naersin enda üle ja nüüd ma ei teagi, kas ma sellega mitte ei saboteerinud kogu üritust. Aga noh, arvestades kui positiivselt mu aasta on alanud, siis võin ma ehk osa süüd ka nende viinamarjade kaela ajada.
No ja siis üks päev tegin ma veel ühe nimekirja 12 sooviga, mida ma selle aastanumbri sees võiks oma elus parandada.
Ühe asja sellest nimekirjast olen juba ära teinud ja seetõttu ma jagan teiega. Kõigi muude kohta aga vaikin nagu haud, sest see on nüüd minu üks uusaasta tõotus iseendale, et ma enam oma plaanidest ei pajata, räägin ainult kordaminekutest ja läbikukkumistest.
Nimelt on mul juba paar kuud olnud mõttes oma juuksevärvi muuta. Jälgin Instagramis üht megailusat modelli ja tal on lihtsalt maailma kõige ilusamat värvi juuksed. Ja ma tahtsin ka. Olen päris mitu aastat juba tume brünett olnud ja vajasin vaheldust. Nüüd siis olen punapea. Punapea olin viimati nii mitmeid aastaid tagasi, et pooled mu lapsed pole sellist juuksevärvi kunagi mu peas näinudki. Ise olen ma tulemusega megarahul. Käin muudkui peegli ees ja naeratan.
Kogu sellest naeratamisest on mul mõistagi tekkinud uued kortsud nii silma- kui suunurkadesse, nii et ma ei teagi, ei ole head ilma halvata.
Kommentaarid
Postita kommentaar