Võtame nüüd kõik hetke selleks, et koos naerda selle üle, kuidas te klõpsasite lingile ja mõtlesite, et ma päriselt teile nüüd räägin, kuidas mees leida. Igavene vallaline, nagu ma olen. Või siis, kuidas see ütlus oligi, et need, kes ei oska, need õpetavad?
Sõnaga, ei midagi pahatahtlikku, ega üleolevat, aga mul lihtsalt igasuguseid mõtteid seoses suhetega ja ma tahan hirmsasti kirjutada. Kuigi ma ei tea, kas peaks, sest ma raudselt hakkan siin oma roomikutega sabade peal tallama ja inimesi välja vihastama. Aga noh, polegi juba ammu ühtegi korralikku blogidraamat olnud, kui te minult küsite.
Üks mõte. Mõte, mida ma olen päris kindlasti siin varem ka välja öelnud ja mida ma siiralt ning kogu südamest usun. Sul peab lihtsalt hullukanti vedama, et see õige inimene üles leida, ära tunda ja veel palju rohkem õnne olema, et see õige inimene on samal ajal vaba kui sina oled vaba ja mõlemad olete kohas, kus te koos olla tahate.
Sest internet on täis igasuguseid õpetusi ja soovitusi, kuidas mängida mänge, kuidas olla huvitav, kuidas hoida meest lühikese rihma otsas, kuidas panna mees ennast ihaldama, millist pesu kanda ja mis värvi huulepulka osta, milliseid sõnumeid, millise intervalli ja meeleseisundiga saata, kuidas oma huvi mehe vastu tagasihoidlikult ilmutada, et ta selle peale minema ei ehmataks, kui tihti peaks mehega seksima, et ta ei tunneks huvi teiste naiste vastu, kuidas teha seda, teist ja kolmandat, et mees oleks rahul ja rõõmus. Ja olen minagi neid ilusaid lugusid lugenud ja mõelnud, et jaa, vaata, ma olen nii loll ja laisk ja ei viitsi neid mänge mängida ja trikitada kedagi endaga olema, kes minuga loomulikult olla ei soovi, ja vot, sellepärast ma olengi üksi ja ükski mees mind ei taha.
Ainult, et see on ju tegelikult vale. Mitte see osa, et ma parasjagu loll ja laisk olen, vaid see, et keegi mind ei taha. Ja et ei taha sellepärast, et ma mänge ei mängi. Ikka tahavad. Ainult, et enamasti tahavad need, keda mina ei taha. Mõned korrad on mul isegi nii hästi läinud, et see, keda ma tahan, tahab parasjagu ka mind. Naljakal kombel pole ka nemad mind tahtnud sellepärast, et ma nendega mingeid mänge mängisin. Mida ma selle pika sissejuhatusega öelda tahan on see, et kui sa meeldid kellelegi, nagu päriselt meeldid, siis vahet pole mida sa teed, sa ei hirmuta teda minema. Ma luban seda. Olgugi, et ma umbes vallaline olen. Ma olen meestega täielikult hullu pannud. Olnud emotsionaalne, kõigile meestele, kes mulle päriselt meeldisid, ise esimesena armastust avaldanud, saatnud pikki sõnumeid ja kirju selgitades neile oma tundeid, olnud meigita, olnud väljaveninud kodudressides, olnud pekine ja voldine, olnud purjus, olnud haige ja tatine, olnud vaene, olnud rumal, olnud lapsik, olnud isekas, olnud iseseisev, olnud labane, olnud litsakas - kõiki neid asju, mida naine olla ei tohiks, kui ta meest võluda tahab. Ja hoolimata kõigest sellest olen ma saanud iga mehe, keda vähegi tahtnud olen. Mõned korrad lausa nii, et ma nagu tõsiselt ei tahtnudki, lihtsalt vaatasin, et kena kutt ja oligi korras.
Sama kehtib ka vastupidi. Et kui sa päriselt ei meeldi, siis tee mis tahad, käitu kui "õigesti" tahes, ole kui ilus tahes, ole kui stabiilne ja normaalne ja kõik need ilusad omadused, mida klassikaliselt naisest oodatakse tahes, sellest ikka ei piisa. Ja ausalt öeldes, kui ma nüüd järele mõtlen, siis ma ei tea isiklikult ühtegi sellist paari, kes oleks pikaajalises ja õnnelikus suhtes tänu sellele, et üks mängis mänge ja võrgutas teadlikult ning metoodiliselt teise ära. Loomulikult tean paare, kus üks teeskles, et on keegi teine ja paare, kus jäädi meelega lapseootele, et partner enda külge siduda, aga ma ei nimetaks neid paare just kõige õnnelikemaks. Ja kui ma julgen korra enda saba kergitada, siis poiste isal on minu kohta siiani ainult head rääkida, kui hea naine ma olin ja kuidas kõik õigesti tegin. Ometi ei piisanud sellest, et ta mind armastanud oleks.
Üks teine mõte, mis mind ka aegajalt seoses suhetega külastab, on see, et minu meelest pannakse kogu vastutus suhte õnnestumise eest naise õlgadele. Viimastel aastatel on see küll muutumas ja oodatakse meestelt ka panust, aga mina olen suurema osa oma elust üles kasvanud keskkonnas, kus absoluutselt kõik see, mis suhtes toimub, hea või halb, on kuidagimoodi naise teene või tegevusetuse tagajärg. See tuli mul jälle meelde, kui ma lugesin oma TikToki postituse kommentaare. Nimelt sain teada, et ma olen kohutav perelõhkuja, sest ma julgesin teha avaliku postituse sellest, kuidas üks abielumees mulle külge lõi. Et mõtle, kui ta naine seda postitust näeb, kas sa siis üldse tema peale ei mõtle ja nende laste peale. Eem, the what now? See, et abielumees külge lööb on nüüd kuidagi minu süü? Mina peaks mõtlema tema naise ja laste peale, mitte see mees? Ja olukord polnud ka selline, et mina sireenina tulin ja vaese õnnetu ära võrgutasin, vaid tüüp pärast aastaid täielikku eetrivaikust ilmub korraga pildile ja hakkab mulle oma igavest armastust vanduma. Mis on loomulikult täielik lollus, sellest saame kõik aru, kuna kui tüüp päriselt oleks huvitatud, siis teeks ta asju teisiti. Ja võttes arvesse venna ajalugu, kuidas ta abikaasa number 1 vahetas välja abikaasa number 2 vastu ning nüüd siis on jälle rahulolematu ja räägib oma laste emale, et tahab avatud suhet ja ajab kunagistele tuttavatele keelt kõrva. Aga loomulikult on kõiges selles ikkagi naised süüdi. Sest abikaasa number üks oli eemalolev ja vähe emotsionaalne, abikaasa number kaks on ennast käest lasknud, sest mõelge, kuidas ta julgeb pärast kolme last olla väsinud ja ei jooksegi kohe pitspesus mehele vastu, kui see kord kahe nädala jooksul koju satub.
Ja kuigi ma saan aru, et see kõik kõlab hullult feministliku propagandana, siis ma lasen edasi.
Vaadake, statistiliselt on üksikud naised eluga rohkem rahul, kui suhtes naised. See jutt, et naised kõik suhetesse hirmsasti tahavad, on ka mingi möödunud aegade muinasjutt. Kui korraks realistlikult vaadata, siis mehed võidavad suhtes olemisest rohkem kui naised. Või olgu, teeme nii, et ma ei hakka üldistama, vaid räägin puhtalt oma kogemusest. Mina võitsin sellest, et üksi jäin kordades rohkem. Pärast lahutust tekkis mul rohkem vaba aega. Ja ei, mitte sellepärast, et poiste ise hakkas nädalavahetustel oma lastega aega veetma ja nii sain ma ka endale aega. Poiste isa ei ilmutanud erilist huvi oma lastega aja veetmise vastu. Lapsed olid ikkagi 99% ajast minuga. Ainult, et ühekorraga oli mul 4 hoolealust, viie asemel. Mu kodu oli puhtam ja organiseeritum. Mul oli võimalik tegeleda asjadega, mis mulle huvi ja rõõmu pakkusid. Mul oli võimalik veeta aega oma sõpradega. Ma sain otsustada, mida me sööme, mida koju ostame, mis riideid me kanname, kus elame jne. Ka raha oli mul rohkem kui abielus olles. Minu enesehinnang ja eneseväärtustamine tõusis. Mu vaimne tervis paranes. Mu välimus paranes. Ja võrdluseks ma toon oma eksi tänase päeva seisu. Kuigi see on minust väiklane ja inetu, aga ma polegi kunagi väitnud, et ma mingi ingel olen. Poiste isa elab viimased poolteistaastat oma ema juures ja ema kulul. Ta ettevõtted on pankrotis ja ta maksab siiani võlgu tagasi, mis ta erinevatele eraisikutele ja koostööpartneritele võlgu on. Tal puudub kinnisvara ja võimalus seda lähiajal soetada. Ta välimus ja tervis on kõvasti kannatada saanud. Tal pole ka sõpru ega korralikke suhteid oma poegadega. Ja tegemist ei ole luuseriga. Kui me olime koos, imetlesin teda tema töökuse ja ambitsioonikuse pärast, kõik mis ta ette võttis, õnnestus ja ta oli austatud ning hinnatud kogukonna liige. Tal olid hobid, unistused ja plaanid, tal oli perekond ja sõpruskond. Ja ma võin mürki võtta, et ühe tubli naise tiiva all suudab ta kõike seda jälle olla. Ainult et on küsimus, miks peaks üks tubli naine endale võtma selle koorma, mis kasutegur on naisel sellest?
Ma tunnistan ausalt, et mingil rohujuure tasandil tunnen ma ikkagi seda, et ma tahan olla suhtes. Ma tunnen, et minu väärtus naisena on tihedalt seotud sellega, et mingi mees mind enda omaks peab. Ma võin ennast lohutada teadmisega, et vähemalt keegi kunagi tahtis mind ja vähemalt mul on lapsed, sest kui seda ka poleks, oi õudust! Ja samas, loogiliselt ma saan aru, et see mees, kes päriselt mulle lisaväärtust tooks peaks olema mingi mütoloogiline olevus, sest ma saan kõike seda, mida ma tahan, ise endale pakkuda. Ja kui mul oleks kodus mees, siis see rööviks minult energiat suurema tõenäosusega, kui pakuks. Ja ikkagi ma tahan seda! Või siis arvan, et tahan, sest nii on mu ajju tätoveeritud. Nii et väga keeruline. Mu sees käib pidev võitlus selle vahel, mis on loogiliselt võttes pragmaatiline ja jätkusuutlik, sellega, mida mu hing ihkab ja mida ühiskond ning kõik maailma romantilised komöödiad ja armastusromaanid ideaaliks peavad.
Kui te siiani olete lugenud, siis võite endale nüüd midagi ilusat lubada, te olete selle ära teeninud.
Aga ma jätkan.
Sest mul hakkab järgmisest nädalast koolitus ja siis ma ei jõua üldse blogida ja saate siin seda eepost hekseldada põhjalikult.
Ma pole erilist saladust teinudki, siis ma olen suhetes vastikult pehme ja lasen endale pähe astuda. Ma arvan, et see näitab minu armastust. Tegelikult on see ilmselt mingi sõltuvussuhte ilming. Ma olen pidanud õppima enesearmastust. Ma ikka veel õpin. Ja kindlasti õpin surmani välja. Kui siin paar aastat tagasi kommentaatorid vihjasid, et ma satun ikka valede meeste otsa, sest Universum tahab mulle midagi õpetada, ja ma kurjalt vastu kraaksusin, et ei tea mida. Siis nüüd ma hakkan vaikselt aru saama, et vist ikkagi tahabki õpetada, aga ma olen lollakalt järjekindel ning arvan, et kui ma midagi ei muuda, siis muutub maailm minu ümber. Ei muutu maailm. Mina pean muutuma. Nõks on selles, et ma ei taha muutuda kalgiks ja südametuks. Ma arvan, et minu parim omadus on see, et ma olen empaatiline, hell, mõistev ja pehme. Kui ma mõtlen, millist inimest ma oma kõrval näha tahan, siis just sellist lollakalt pehmet, sooja ja empaatilist nagu ma ise. Ja kui see tähendab, et Universum mind selle eest peksab, siis las olla. Ehk järgmises elus on mul selles osas pisut rohkem õnne.
*Ja ma tean, et see viimane pilt on kohutavalt vulgaarne, vabandan ette ja taha.
Kommentaarid
Postita kommentaar